Kas teadsid, et rahvaravitseja Aleksander Heintalu sai just Vigala mõisa parki taastades ja korrastades endale nimeks Vigala Sass?
Vigala kant on olnud pikka aega tihedalt seotud von Uexküllide suguvõsaga. Aastal 1775 valminud Vana-Vigala varaklassitsistlik mõisahoone on ajaloolise Läänemaa üks väljapaistvamaid härrastemaju. 1841. aastal avasid Uexküllid mõisas tütarlastele mõeldud mõisakooli.
Vana-Vigala mõisat ümbritsevad maavaldused olid Eesti ühed suurimad. Võõrpuuliikide poolest rikas Inglise stiilis park loodi mõni aeg peale mõisahäärberi valmimist. Pargi taastamisega tegeles 1970.– 1980. aastatel rahvaravitseja Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass.
Pargi põhjapoolset külge piirab 222-meetrine paekivimüür – Näljamüür, mis sai nime 1867. aasta viljaikalduse järgi. Mõis laskis talupoegadel ehitada müüri, vastutasuks andis neile vilja. Kuna aga Vigala piirkonnas sobivaid kive ei leidu, toodi kivid üle Avaste soo taliteedpidi Koongast. Müüri kõrgus on umbes 2 m, paksus 0,8 m, pikkus 200 m.
Enne 1905. aasta rahutusi paiknes mõisa peahoones von Uexküllide suur kunstikogu koos arhiivi ja raamatukoguga. Seda meenutavad tänini vestibüülis asuvad kaks antiikset marmorbareljeefi, mis on kaasa toodud Itaalia-reisilt Pompeist. Hoone süüdati 1905. aasta sündmuste käigus, kuid taastati mõni aasta hiljem endisel kujul.
Maareformi järel tühjaks jäänud häärberisse rajati Vigala põllutöökool. 1976. aastaks valmis uus kutsekoolikompleks, kus täna asub Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool. Mõisahoonesse kolis Vigala algkool ja 1. septembrist 1994 on hoone Vana-Vigala Põhikooli kasutada. Koolil on tihedad sidemed kunagiste mõisaomanike järeltulijatega, kes on mõisahoonet korduvalt ka külastanud.