Osmussaare tuletorn

Osmussaare põlisasukateks olid sajandite vältel rannarootslased, Teise Maailmasõja järel oli Osmussaar suletud piiritsoon, kus paiknes Nõukogude sõjaväeüksus.

Osmussaare tuletorn asub Soome lahe tähtsa laevatee ääres, olles seega navigeerimiseks oluline meremärk.

Esimene kivist tulepaak ehitati Osmussaarele 1765. aastal, kuid 1842. aastaks oli torn kaldajärsaku murenemise tõttu muutunud varisemisohtlikuks ja lammutati. Sellest veidi kaugusele ehitati ajutine 18m kõrgune puidust tuletorn ja alustati ka uue paekivist tuletorni ehitamist. 1850. aastal püstitatud kivist tuletorn hävines II Maailmasõjas. 1954. aastal valmis sõjajärgse ajutise puitmärgi asemele uus, silindrilise monoliitsest raudbetoonist 35 meetri kõrgune, 170 astmega keerdtrepiga musta-valge triibuline torn.

Tegemist on traditsioonile tuletorniga, millel on üleval vahiruum, laternaruum ja rõdu. Tuletorni ehitamisel kasutati betooni valamisel esmakordselt Nõukogude Liidus nn liugraketist, mis levis hiljem laialt kogu Nõukogude Liidu tuletorniehituses. 1998. aastal tehti tuletornis põhjalik remont ja vahetati välja laternaruum.

25.oktoobril 1976.aastal tabas Osmussaart võimsaim Eesti teadaolev maavärin. Magnituut 4,75 ja intensiivsus 6-7 palli. Osmussaare kirderannikul pangal toimusid suured varingud ja ka Tallinnas oli värinat tunda. Maavärina epitsenter oli Osmussaare põhjatipu lähedal merepõhjas ja hüpotsenter 10 kilomeetri sügavusel.