Saka mõis ja joastik

Kas teadsid, et Saka mõis on üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud?

Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv härrastemaja kui ka mõisa territooriumil uhkeldavad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park. Seda Ida-Virumaa mõisa kutsutakse erilise asukoha tõttu pankranniku pärliks.

Mõis oli keskajal välja ehitatud kindlustatud mõisahoonena. Aja jooksul on mõisal olnud palju omanikke. Täna nähtav härrastemaja ehitati aastatel 1862–1864.

1919. aastal jäi Maareformist puutumata jäänud Saka mõisasüdant pidama viimaste omanike esindajana Hermann Löwis of Menar koos abikaasaga.

Saka külarahva mälestustes oli Hermann tagasihoidlik mees, kohaliku tuletõrjeüksuse juht, põllumees, kes pidas Sakal lehmi ja mesilasi ning osales ise ka põllutöödel. Rääkis ladusat eesti keelt. Proua sai läbi käia vaid saksa keelt rääkivate külainimestega.

Pärast nendegi lahkumist Saksamaale 2. novembril 1939 sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti, nii suurtükipatareide paigutamiseks kui merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS väeosa aastail 1941-44 ning mõningate vaheaegadega Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani.

Pärast Teise Maailmasõja lõppu asusid sakslaste poolt Saka mõisaparki ehitatud barakkidesse ajutiselt elama Kohtla-Järve Põlevkivikeemiakombinaadi ehitusele saabunud noored tervest Nõukogude Liidust. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1992. aastal jäi Saka mõis peremehetuks.

Nõukogude ajal oli piirkond tavainimestele suletud, kui Saka mõisas asus piirivalvekordan.

Mõisa park asub maastikuliselt kõrgel paekaldal. Pargi vanemad puud viitavad pargi kõrgele vanusele ning võimalikule päritolule juba 19. sajandi algusest.

Kõrgel Saka klindil kõrgub mälestusmärk Umsiedlung. Umsiedlung on Saka mõisa pererahva tellimusel valminud mälestusmärk, mis on kingitus saja-aastasele Eesti Vabariigile ja tänutäht baltisakslaste panusele ja meenutuseks nende sunnitud ümberasumisele. Mälestusmärk kujutab kuue meetri kõrgustest paokil akendest välja lendamas kolme suurt kurge – nii näevad baltisakslaste ümberasumist skulptor Simson von Seakyll ja arhitekt Kalle Rõõmus.

Täna töötab mõisas hotell, mille juurde kuulub privaatne minispaa saunade ja basseini ning kehahooldusvõimalustega.

Mõisa naabrusest leiab Kivisilla (Saka) joa, mis oma 22,8 meetrise langusega on Valaste joa järel kõrguselt teine juga Eestis. Klint, millelt Kivisilla juga laskub, on 53 meetrit üle merepinna. Joa juurest saab laskuda mere äärde. Eriti ilusa vaate saab varakevadel, kui juga on veerohke. Seevastu põuasel suvel võib juga sootuks märkamatuks jääda.

Joastikku toidab 2 meetri sügavune Ranna peakraav, mis raiuti paesesse pinnasesse juba 19. sajandi keskel. Seega on seegi joastik inimtekkeline nagu ka Valaste juga.

Allikad:

Saka mõis

Vikipeedia