Valga maakond

„Labdien vai tere, kuda perräle ka jään?“

Valgamaa – piiri peal, aga omas maailmas

Valgamaa on Eesti ääremaa, aga see ei tähenda, et siin elu vaesem oleks – pigem vastupidi. Kui üks jalg on Eestis ja teine Lätis, siis vaatad maailma natuke teise nurga alt. Siin on alati olnud rohkem kui üks keel, rohkem kui üks lugu, ja kui vaja, siis istutakse maha ning aetakse juttu nii eesti kui läti keeles – pole hullu, kui mõni sõna sassi läheb, peaasi et mõte jõuab kohale.

Valga linn on nagu vanade aegade peegeldus – kunagi kihas siin elu, rongid saabusid ja lahkusid, rahvas liikus turuplatsil. Täna on ta veidi rahulikum, aga ikka uhke. Aga Valgamaa pole ainult linn. Taagepera loss, mis seisab kui muinasjuturaamatust võetud, Karula rahvuspark, kus mets hingab omas rütmis, ja Sangaste, kus kunagi unistati rukkikuningriigist – see kõik on Valgamaa.

Siin ei ole kiiret. Kui elad piiril, siis tead, et maailm ei muutu üleöö. Aga sa tead ka seda, et oma nurka ei tohi unustada. Ja Valgamaa ei lase ennast unustada – kui oled siin kord ära käinud, jääb ta sulle meelde. Kasvõi vaikuse pärast, mis siin mõnikord kõlab kõvemini kui kõige suurem linnakära.