Rapla maakond

„Noh, kuda sul Raplas ka elu edeneb?“

Raplamaa – vaikselt uhke ja jonnakalt omaette

Raplamaa ei karju ega trügi esiritta. See on maakond, mis hoiab oma joont, olgu ilm või aeg milline tahes. Siin pole merd ega suuri mägesid, aga on midagi muud – sirged maanteed, mis viivad läbi põldude ja metsade, ja inimesed, kes teevad asju omamoodi, mitte nii, nagu keegi teine ette kirjutab.

Rapla ise on vaikne ja mõistlik, kahe torniga kirik ja vanad hooned jutustavad ajast, kui siin käis elu täie hooga. Märjamaal teatakse, kuidas õigesti kiluvõileiba teha, ja Järvakandis mäletatakse veel, kuidas siin kunagi legendaarne punkrokk kõlas. Keegi ei kiirusta, aga kõik liigub omasoodu.

Kuid Raplamaa on ka kangete inimeste kodu. Siin sündisid mehed, kes Eesti Vabariigi välja kuulutasid, ja siin on talud, kus elatakse täna sama jonnakalt kui sada aastat tagasi. Vana-Vigala loss paistab läbi puude nagu mõni muinasjutuline kindlus, ja Mahtra sõja vaim pole siiani päriselt kadunud – kui vaja, seistakse enda eest.

Raplamaa pole väljast uhke, aga seest on. Tule ja vaata – kui oled õigel lainel, siis kuuled, kuidas siin kasvab midagi, mis ei paista kohe välja, aga on päriselt olemas.