Kohila mõis

Kohila mõis  on esimest korda mainitud aastal 1438. Kohila algne nimi Koil pärineb aga taani keelest ja seda seostatakse koolmekohaga.

Huvitav on teada, et 1798. a toodi mõisasse meriinolambad, millega pandi alus sellesuunalisele lambakasvatusele Eestis. 1810. aastal valmis ka väike villavabrik. Lisaks tegi Rootsi insener J. E. von Norberg  Kohilas katseid viinapõletamise tehnoloogia täiustamiseks, mõjutades sellealase tegevuse arengut Eestis.

Seoses tööstuse tähtsuse suurenemisega  ning koos naabermõisnikega sajand hiljem villavabriku asemele puupapivabrik, millest arenes hiljem välja Kohila Paberivabrik.

Mõisa härrastemaja on ehitatud 19. sajandi I veerandil ja tollal kuulus see Brevernite perekonnale.

Kohila mõis oli üks 1905. a mässu traagilisemaid sündmuspaiku. Peale põletamist ostis Kohila Paberivabrik selle ära.  Hoone taastati, aga märksa tagasihoidlikumna – kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati kahekorruseline veranda.

Eesti Vabariigi algusaastatel läks paberivabrik pankrotti ja mõisahooned pandi müüki. Mõisasüda jagati eraldi kruntideks ning ka tänapäeval kuuluvad mõisaansambli hooned mitmele omanikule.

Üsna kehvas seisukorras peahoone korrastamise võttis käsile entusiastlik eraomanik, kes alates 2013. aastast rendib suurt osa peahoonest Vanalinna Hariduskolleegiumi partnerina tegutsevale Kohila Mõisakoolile. Uus kool sündis lastevanemate algatusel, eesmärgiga kasvatada oma lapsi kristlikule väärtussüsteemile tuginedes.

Arhitektuurimälestisena on arvele võetud mõisa peahoone, valitsejamaja, teenijatemaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, sepikoda.

Muudetud: 25.07.2025