Ida-Viru maakond

„Noh, papsik, kuda t’ullid sii kanti?“

Ida-Viru – koht, kus tuli ei kustu

Ida-Virumaa on Eesti karmim maakond. Siin lõhuti mägesid ja raiuti kaevandusi, siin on tuli maa sees põlenud aastaid ja jätkab suitsemist, olgu tuul või torm. Jõhvi ja Kohtla-Nõmme vahel võid leida maastiku, mis näeb välja nagu Marsi pinnas, aga kui minna Narva, siis ootab sind Euroopa üks võimsamaid kindluseid – ja teisel pool jõge naabrid, kelle üle piiri vaatamine on siin alati olnud omaette kunst.

Aga ärme räägi ainult kaevandustest ja vabrikuviletest. Ida-Viru on ka Eesti suurim saladus. Võta näiteks Ontika pankrannik – see on Eestimaa oma Grand Canyon, aga keegi ei trügi siin pilte tegema. Või Kuremäe klooster – nii püha paik, et isegi ateist tunneb, kuidas aeg peatub.

Ja siis on siin inimesed. Kangekaelsed, töökad ja üksteisest hoolivad. Võib-olla räägivad nad eri keeli, aga kui vaja, tõstavad koos auto kraavist välja.

Ida-Viru pole mingi hall kaevandusauk. See on tuli ja tuhk, betoon ja meri, vana ja uus segamini. Ja kui keegi ütleb, et siin pole midagi teha, siis ta lihtsalt ei tea, kuhu vaadata.