Hõreda mõis

Kas teadsid, et Hõreda mõisa peahoone hiilgas kunagi kolmekorruselise kaarja kuplisaaliga, mis oli nii uhke, et selle rajaja pidi peagi oma pärli võlgade katteks maha müüma?

Aastal 1812, kui Gideon von Staali ambitsioonid Hõreda mõisa klassitsistliku härrastemaja rajamiseks lõpuks teoks said, avanes siin luksus ja uhkus, millest võiks rääkida sajandeid. Kolmekorruseline kaarja kupliga peasaal ning grandioossed sammastega fassaadid olid tol ajal otsekui arhitektuurilise kunsti tippsaavutus. Aga hiilguse hind oli kõrge – nii kõrge, et mõisahärra taskud said ruttu tühjaks ja mõis müüdi võlgade katteks. See oli vaid algus pikale omanikevahetuste jadale.

19. sajandi keskpaigaks oli mõis jõudnud von Stackelbergide suguvõsa valdusse. Nende käes püsis see pea sajandi, kuni saatuslikud 1939. aasta sündmused viisid Stackelbergid lahkuma. Ent seni suutis Hõreda mõis, erinevalt paljudest naabritest, vältida suuri hävinguid. Ka 1905. aasta revolutsioon ei suutnud hävitada seda majesteetlikku hoonet. Rüüstamine jättis jälgi, kuid seinad püsisid.

Nõukogude ajad muutsid kõik. Ajaloolise kupli all toimusid hoopis argised toimingud: sovhoosi kontorid, korterid ja sööklad. 1980ndate katusepaigaldus, mis kupli alla ei ulatunud, lasi kuppelsaalil ja selle lummavatel maalingutel hävida. Järgnes tühjus ja lagunemine.

1995. aastal astus lavale „metallikuninganna“ Tiiu Silves, kes soovis mõisa päästa, kuid jäi hätta isegi ostuhinna tasumisega. Mõis läks taas kord pankrotilainele.

Alles 2024. aastal tõi Hõredale uue lootuse ärimees Oliver Pullisaar. Ta plaanib taastada härrastemaja ja kuppelsaali hiilguse. Hõreda mõis on meeldetuletus, et ka lagunev luksus väärib uut algust.