Saka mõis ja joastik – paokil aknad ja lendu tõusnud kured

Mälestusmärk “Umsiedlung” Saka mõisahäärberi naabruses on nagu hiiglaslik 6-meetrine kunstiteos, mis tähistab aega, mil baltisakslased pidid oma kodudest nagu kured minema lendama.

7. oktoobril 1939. aastal avalikustati Tallinnas Adolf Hitleri teade baltisakslaste kodumaale kutsumisest.  Samal päeval jõudsid Eestisse ka ümberasujate viimiseks esimesed laevad. Baltisakslaste ümberasumise käigus 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses liikus Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele enamik Eesti ja Läti baltisakslastest. Aktsioon kandis nime Umsiedlung ehk saksa keeles “ümberasumine”.

Skulptor Simson von Seakyll on loonud paokil aknad, mis tuletavad meelde seda dramaatilist hetke ajaloos, pakkudes samas koha kõige fotogeenilisemat punkti otse kõrgel klindil. Mälestusmärk Umsiedlung on Saka mõisa tänase pererahva tellimusel valminud mälestusmärk, mis on kingitus saja-aastasele Eesti Vabariigile ja tänutäht baltisakslaste panusele ja meenutuseks nende sunnitud ümberasumisele. Mälestusmärk kujutab kuue meetri kõrgustest paokil akendest välja lendamas kolme suurt kurge – nii näevad baltisakslaste ümberasumist skulptor Simson von Seakyll ja arhitekt Kalle Rõõmus. 

Baltisakslaste panus Eesti kultuuri, teadusse, arhitektuuri ja haridusse on fakt, mida ei saa kustutada. See mälestusmärk ei ole kummardus feodaalsüsteemile, vaid austusavaldus ühele saatuselöögile. Ümberasumine ei olnud baltisakslaste jaoks privileeg ega puhas võit, vaid Hitleri ja Stalini salajase pakti tulemusena sündinud sundkäik. Sajandeid Eestis elanud inimestelt võeti üleöö kodumaa ja varad ning sunniti minema maale, mida paljud neist polnud varem näinudki ja kus neid ei oodatud. Muidugi mindi ka vabatahtlikult, hirmust Nõukogude režiimi ees või oodates Hitleri Saksamaalt paremat elu.

Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv Saka mõisa härrastemaja kui ka mõisa territooriumil uhkeldavad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park. Seda Ida-Virumaa mõisa kutsutakse erilise asukoha tõttu pankranniku pärliks.

Mõis oli keskajal välja ehitatud kindlustatud mõisahoonena. Aja jooksul on mõisal olnud palju omanikke. Täna nähtav härrastemaja ehitati aastatel 1862–1864.

1919. aastal jäi Maareformist puutumata jäänud Saka mõisasüdant pidama viimaste omanike esindajana Hermann Löwis of Menar koos abikaasaga. Saka külarahva mälestustes oli Hermann tagasihoidlik mees, kohaliku tuletõrjeüksuse juht ja lehmade ning mesilaste fänn, kes rääkis ladusat eesti keelt ja põllumehena kääris põllul käised üles. Sel ajal kui proua saksa keeles kurjustas, ajas Hermann külarahvaga juttu, oled esimene mõisnik, kes tõestas, et saab olla korraga nii rüütel kui ka “chill” naabrimees.

Pärast nendegi lahkumist Saksamaale 2. novembril 1939 sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti, nii suurtükipatareide paigutamiseks kui merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS väeosa aastail 1941-44 ning mõningate vaheaegadega Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani.

Pärast Teise Maailmasõja lõppu asusid sakslaste poolt Saka mõisaparki ehitatud barakkidesse ajutiselt elama Kohtla-Järve Põlevkivikeemiakombinaadi ehitusele saabunud noored tervest Nõukogude Liidust. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1992. aastal jäi Saka mõis peremehetuks.

Nõukogude ajal oli piirkond tavainimestele suletud, kui Saka mõisas asus piirivalvekordan.

Mõisa park asub maastikuliselt kõrgel paekaldal. Pargi vanemad puud viitavad pargi kõrgele vanusele ning võimalikule päritolule juba 19. sajandi algusest. Mälestusmärgist veidi vasakule on valminud trepp alla randa.

Täna töötab mõisas hotell, mille juurde kuulub privaatne minispaa saunade ja basseini ning kehahooldusvõimalustega.

Mõisa naabrusest leiab Kivisilla (Saka) joa, mis oma 22,8 meetrise langusega on Valaste joa järel kõrguselt teine juga Eestis. Klint, millelt Kivisilla juga laskub, on 53 meetrit üle merepinna. Joa juurest saab laskuda mere äärde. Eriti ilusa vaate saab varakevadel, kui juga on veerohke. Seevastu põuasel suvel võib juga sootuks märkamatuks jääda. Joa juurest viib trepp alla mere äärde.

Joastikku toidab 2 meetri sügavune Ranna peakraav, mis raiuti paesesse pinnasesse juba 19. sajandi keskel. Seega on seegi joastik inimtekkeline nagu ka Valaste juga.

Muudetud: 03.10.2026