Tehu­mardi memo­riaal – tühjad ühishauad ja granaatidega kirstud

Tehumardi öölahingu mälestusmärgist sai Eesti esimene ümbermõtestatud punamonument

Ööl vastu 9. oktoobrit 1944 peetud meeleheitlikus käsitsivõitluses taganevate Saksa vägede ja Punaarmee meeste vahel leidis lõpu ligi 400 meest. Tegu oli ühe Teise Maailmasõja veriseima lahinguga Saaremaal. Kuigi on palju räägitud, et mõlemal vaenupoolel sõdisid ka paljud eesti oma poisid, ei ole see fakt tõeks osutunud. Eestlaseid selles lahingus osalenud Saksa vägede koosseisus ei olnud.

Septembris 1967 avati mõõgakujuline betoonist ja dolokivist Tehumardi mälestussammas (autorid Riho Kuld, Allan Murdmaa, Matti Varik). Samba kõrval paiknenud vennaskalmistu rajati 1975. aastal. Tolleaegsed punavõimud muutsid kunagise lahinguvälja vahetu naabruse Nõukogude sõjaveteranide keskseks kultusepaigaks Saaremaal. Just naabruses, sest mälestussammas ei asu  otse lahingu toimumise kohas.

2012. aastal avati mälestuskivi Tehumardi lahingu õiges alguskohas – mõnisada meetrit tuntud mõõgast Sõrve poole ja üle maantee. Lihtsale põllukivile on kinnitatud plaat kirjaga: “Siin puhkes 8. oktoobril 1944 Tehumardi öölahing”. See on püstitatud lahingus Saksa poolel elu kaotanud sõduritele.

2022. aastal, pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse tekkis küsimus nõukogude perioodi sõjamonumentide sobivusest Eesti avalikku ruumi. Riigikantselei juures tegutsev punamonumentide töörühm soovitas samal aastal memoriaali ja sõjas hukkunute ühishaua (arvatavalt 330 maetut) säilitada ning korrastada.

2024. aastal otsustati sõjahauad siiski avada ning säilmed  ümber matta Vananõmme kalmistule, samuti likvideerida 90 viisnurkadega hauakivi, samas mõõgakujuline mälestussammas siiski alles jätta, kattes kinni seal olev kakskeelne tekst: “1941–1945. Nõukogude sõjameestele – Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile”.

Erinevalt paljudest teistest Nõukogude okupatsioonivõimu tähistest, mis olid standardsed ja masstoodetud betoonplokid, on Tehumardi memoriaal Eesti nimekate arhitektide ja skulptorite poolt loodud unikaalne 20. sajandi modernistliku kunsti teos. Riigikantselei punamonumentide töörühm ning muinsuskaitse- ja kunstiringkonnad leidsid, et tegemist on väärtusliku maastikuarhitektuuri objektiga, mistõttu see mälestusmärk jäi. 

Sama aasta suvel teostatud sõjahaudade avamisel selgus, et mingit suurt ühishauda seal polegi. Selgus, et tegemist on hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaigaga, leiti umbes veerandsada maetut. Lisaks ilmus  kirstudest 18 lõhkeainet sisaldanud käsigranaati, mille demineerijad hävitasid. Enamik lahingus hukkunuist ei ole maetud Tehumardi memoriaali juurde, vaid viidi lahinguööl või vahetult pärast seda muudele ajutistele matmispaikadele metsaservadesse, teede äärde. Neid ei koondatud ühte ühishauda.

On välja käidud idee rajada mõõga tippu vaateplatvorm. Monumendi sees on juba algselt seitsmekorruseline trepikäik tippu ja seal ka vaateava. Ühe idee kohaselt oli ka plaan kogu monument katta elava taimestikuga. Plaani kohaselt pidanuks skulptuurile paigaldama tihedad restid, mille peale saaks kasvama panna roomama metsviinapuu, mis on kiire kasvuga ja mässiks “mõõga” terves ulatuses rohelusse. Metsviinapuu on ka hästi vastupidav tuultele ja päikesele. Paraku asub monument maastikul, kuhu metsviinapuu looduslikult ei sobi.

2025. aasta sügisel paigaldati punamonumendile senise toksilise teksti asemel neutraalne dolomiittahvel tähestikuga. Tegu on Eesti kunstiakadeemia ja muinsuskaitseameti korraldatud konkursi võidutööga “Sõnad”. Tähestik annab märku, et sõnad on ainult sõnad. Ka monumendi esiküljel olnud viisnurk kaeti kinni. Mälestusmärk on ainus nõukaaegne sõjamonument Eestis, mis on võetud kaitse alla.

Monumendi ja öölahingu kohta on pajatatud ka legende. Kui varem räägiti põhiliselt lugusid sellest, kuidas pärast lahingut käinud seal hõbedastes skafandrites UFO-d oma meeste laipu otsimas, siis nüüd tekitab kohalike hulgas põnevat kõneainet hauaplatsile kasvanud rohu punaseks värvumine. Seega müstikat jagub.

Muudetud: 11.08.2026