Nais­saar – Bernhard Schmidtist Nargen­festivalini

Naissaar on andnud maailmale Bernhard Schmidti – mehe, kelle leiutatud optiline süsteem on astronoomias revolutsiooniline.

Bernhard Schmidti (1879-1935) võib pidada maailmas kõige tuntumaks Eestist pärit leiduriks – tema nime leiame mitte ainult kõigist optikasüsteeme käsitlevatest raamatutest, vaid ka suurtest entsüklopeediatest mistahes keeles.

1930. aastal töötas Naissaarel sündinud Schmidt juba Saksamaal olles välja optilise süsteemi, nn Schmidti kaamera, mis võimaldab suurtelt taevaaladelt saada vigadeta pilte. Leiutis valmis suure majandusliku depressiooni ajal ja ei leidnud kohest laiemat rakendust. Kuulsaks sai see 15 aastat hiljem, kui leiutis võeti kasutusele USA-s Mount Palomari observatooriumis.

Täna on tema sünnitalu uue elu saanud tänu Tõnu Kaljustele. Endisest suletud sõjaväesaarest on saanud kultuurisihtkoht, kus Nargenfestival toob kokku muusika ja saare toore looduse

Juba kauges minevikus on Naissaar olnud üle Soome lahe Tallinna poole sõitvatele laevadele oluliseks meremärgiks. Kui munk Adam pärast Bremeni piiskopiks saamist 1070. aasta paiku mööda Läänemere rannikut sõitis, märkis ta oma reisikirjas, et Aestlandist põhja pool asub saar nimega „Terra Feminarum” (Naiste maa). See peab olema Naissaar.

1788. aastal ehitati Peeter I käsul Naissaare põhja- ja lõunatippu esimesed puidust tuletornid, neid haldas kohalik kogukond. 1849. aastal asendati põhjatorn 38 m kõrguse paekivitorniga, mis hävis Teises maailmasõjas 1941. aastal. Aastast 1900 on teada, et tuletornil oli ka telefoniühendus Tallinnaga.

1917 detsembrist kuni 1918. aasta veebruarini eksisteeris siin riigiõiguslikult omaette nõukogude vabariik.

Esimese Eesti vabariigi ajal Naissaar nagu isetekkeline lootsijaam. Lootse oli nii palju, et laeva lähenedes tekkis isegi järjekord. Toona elas saarel ca 400 inimest. 1940. aastal saadeti elanikud saarelt ära ja kuni 1994. aastani tegutses siin valdavalt Nõukogude piirivalve ja sõjavägi ning tsiviilisikutele oli saar suletud. Siin asus  meremiinide koostetehas.

Praegune tuletorn saare põhjatippu valmis 1960. aastal. Alt valge ja ülevalt punase raudbetoontorni kõrgus jalamist on 45 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 48 meetrit. Veel 2008. aastal oli Naissaare tuletornil ühena viimastest komandant, tänaseks on saanud tuletornivahi ametist ajalugu, torni tööd juhitakse Tallinnast.

Nõukogude ajal kasutati torni ka laevaliikluse jälgimiseks.

Naissaare sümboliks on saanud sealne raudtee, mis oma hiigelaegadel oli ligi 41 kilomeetrit pikk. Tänaseks on sellest restaureeritud vaid 3,5 kilomeetrit.

Naissaare Maarja kirik asub Lõunakülas. Puukirik on ehitatud 1934. aastal Karl Tarvase projekti järgi ja pühitseti sisse 1938. aastal. Nõukogude ajal kasutati kirikut heinaküünina. Kirik taaspühitseti 19. augustil 2018.

Kas Naissaarel leidub naftat, nagu üks levinud legend väidab? On siiski teada, et looduses siin naftat ei leidu, küll aga tuleb seda ikka ja jälle välja vanadest sõjaväele kuulunud ladudest.

Naissaar on tervikuna looduskaitse all.

Naissaarele on regulaarne laevaühendus Pirita sadamast juunist septembri keskpaigani reedest pühapäevani. Saart saab külastada ka oma jahi või kaatriga.

Muudetud: 28.04.2026