Mooste mõis

Kas teadsid, et Mooste viinaköögi lühter on tehtud umbes 900 viinapitsist?

Selline on Mooste – koht, kus isegi laes rippuv valgus räägib loo. Või täpsemalt, pitside kolinast, mis kunagi täitis viinakööki, tänast hotell-restorani järve kaldal.

Mõis ise on pärit 16. sajandist, kui Stefan Batory kinkis need maad ühe Võnnu kohtuniku Wilhelm Sturtzi teenete eest. Saksa keeles kutsuti paika Moisekatz – ja selle kassiliku nime taga on sajanditepikkune lugu. Tõeliseks pärliks sai mõis Nolckenite ajal, 20. sajandi alguses, kui hooned said kuju, mida täna imetleda saab.

Nõukogude ajal toimetas siin näidissovhoos. Tallid said viljaladudeks, klubi kolis sõiduhobuste talli ja kino jõudis külarahvani viljahunnikute vahel.

90ndatel müüdi kompleks soomlastele, kes tegid kõige kurvemat asja üldse – ei teinud mitte midagi. Õnneks tuli appi Mooste vald, kes ostis mõisa tagasi ja tõi koos eurotoetustega elu tagasi.

Lehmalaudast sai kontserdisaal Folgikoda, hobusetallist käsitöömaja, retrokoja ja savinukkude pesa. Peahoones tegutseb tänagi kool – kuigi õpetajad sosistavad, et teise korruse kapist ilmub vahel välja valges poiss. Keegi, kes jahil hukkus, ent koju ikka tagasi tuli. Vaikne, kuid nähtav.

Mooste pole lihtsalt mõis – see on elav muinasjutt, kus kõik uksed jäävad paokile.