Nigula raba ja selle punane “valuuta”

Jõhvikas on Nigula ametlik sümbol ja seda põhjusega.

Siinsed puhtad rabamaastikud on ideaalne kasvulava Eesti ühele väärtuslikumale marjale. Sügiseti värvub raba punaseks, meenutades külastajale, et see märg ja näiliselt tühi maastik oma puutumatute soodega on tõeliselt marjasahver. Nigulas on tegeletud ka jõhvikasortide teadusliku aretamise ja uurimisega ja seda juba enam kui pool sajandit.

Nigula raba on üks Lõuna‑Eesti erilisemaid soid. See on suur ja lage raba, kus silmapiiril paistavad kümned väikesed laukad – justkui sinised täpid pruunikas‑punasel maastikul. Raba keskel on lai ja tasane platoo, kuid servades tõuseb maapind järsult kuni kolme meetri võrra. Seda kõrgemat serva nimetatakse rabarinnakuks. —-

Kõik see sai alguse madalast rannajärvest. Aja jooksul hakkasid veetaimed – pilliroog, osjad ja turbasamblad – veekogu kaldaid ja põhja asustama. Kui need taimed surevad, ei lagune nad vee all hapnikupuuduse tõttu täielikult. Nii koguneb põhja paks kiht poollagunenud taimejäänuseid ehk turvast. Algfaasis tekib madalsoo, mis on toitainerikas ja kus kasvab lopsakas taimestik. Kuid aastasadade jooksul turbalasund pakseneb. Kui turbakiht kasvab nii kõrgeks, et taimejuured ei ulatu enam toitainerikka põhjaveeni, muutub toitumiskeskkond. Sellest hetkest sõltub raba enamasti vaid taevast tulevast vihmaveest – nii kujuneb välja siirdesoo ja lõpuks kõrgsoo ehk päris raba. Turbalasundi paksus võib ulatuda siin juba mitme meetrini.

Nigula raba sai alguse umbes 8 000 kuni 10 000 aastat tagasi, pärast viimast jääaega. Umbes 4500 aastat tagasi oli raba juba selgelt välja kujunenud. Suurest jääajajärgsest järvest on tänapäevaks alles vaid väike 18‑hektarine Nigula järv.

Rabas on ka rabasaared – need on metsatukad, mis asuvad tegelikult raba pinnast veidi madalamal. Neli saart paistavad kaugele üle lageda raba. Põhjapoolseimal saarel, Salupeaksil, kasvab laialehine salumets, mis on jäänuk soojast kliimaperioodist tuhandete aastate tagant.
Rabasaarte ümber leidub siirdesood ning Nigula raba on tuntud ka oma raskesti läbitavate älveste poolest. See kõik teeb Nigula rabast paiga, kus saab näha nii Eesti looduse ajalugu kui ka tänapäevast metsikut rabamaastikku.

Pehmel rabapinnal liikudes väsib inimese jalg ruttu. Nii jäid ka vanal ajal päevatööst väsinud talupojal rabad pigem kardetud kohtadeks. Inimeste ettekujutuses olid rabad tühi kasutu maa, kuhu kogunesid vaid kurjad vaimud ja metsloomad. Ainult sügisel marjade valmimise ajal julges inimene mööda minnes rabaservale astuda. Alles hiljuti hakkasid meie rabad ja sood teadlasi huvitama, algul turbavõtukohtadena, hiljem omapärase ürgse loodusega piirkondadena. Tänaseks on paljud rabad sõna otseses mõttes ära veetud põldudele või ahjudesse.

Et säilitada osagi Eesti loodusele nii iseloomulikest rabadest oma esialgsel kujul tulevastele põlvkondadele, võeti  1957. aastal mitmed rabad riikliku kaitse alla. Nigula raba baasil moodustati aga Nigula Riiklik Looduskaitseala. Nigula raba kuulub täna üle maailma kõige põhjalikumalt uuritud looduslike soode hulka.

3 km pikkune õpperada (edasi-tagasi 6 km) kulgeb mööda lageraba kuni kõige suurema rabasaareni – Salupeaksini.

Kui sul pole aega 6-kilomeetriseks rännakuks, on Nigula ikkagi väärt peatust. Vaid 700 meetri kaugusel parklast asuv vaatetorn pakub kiiret ligipääsu vaatele, mis tavaliselt nõuab tundidepikkust matkamist. See on ideaalne “looduspeatus” teel olles, et korraks kopsu puhast rabaõhku täis tõmmata.

Hea teada: Veel 1980. aastatel  oli jõhvikas oluline suurte kinokompaniide filmitootjatele – jõhvikasiirupit kasutati filmides vere aseainena.

NB! Väljaspool õpperada liikumiseks peab olema looduskaitseala kaitse korraldaja luba.

Muudetud: 02.05.2026