Ö/Õ piiritahis

Õ-häälikut loetakse on eesti keeles kõige tähelepanuväärsemaks häälikuks. Ei ole just palju keeli maailmas, kus õ-häälik esineb, mistõttu on selle väljaütlemine raske peaaegu kõigile, kelle emakeel ei ole eesti keel. Eesti kirjakeelde tõi Õ-tähe Virumaalt pärit Otto Wilhelm Masing. Teadupärast esineb just viru murdes erakordselt palju õ-häälikut.

Samas teises Eesti servas, Saaremaal puudub õ-häälik murdekeelest sootuks. Siiski pole kogu saarerahval probleeme  õ hääldamisega. Näiteks Muhus, Kihnus ja Pöides on õ-häälik täiesti olemas. Pöide piirile see tähis ka omale koha leidis. Sajand tagasi leidsid keeleuurijad, et isegi naaberkülades oli väga selge murrete erinevus.

Peale õ kipuvad saarte elanikud ka teisi täpihäälikuid ära vahetama: ütlevad sageli pehe (pähe), püsut (pisut) ja püme (pime). Rahul pole nad ka tugevate sulghäälikutega, nii saab vikatist vigat ja mõnikord kraavist raav. Kartuli asemel süüakse saartel tuhlist ja kui hing muredest prii, siis ep ole viga midad (pole viga midagi).

Keeleuurijad näevad Saare murrakul tugevat seost Skandinaaviaga ja seeläbi kinnitust muinas- ja viikingiaegse Saaremaa kuulumisele Põhjala kultuuriruumi.

Tänapäeval oskab saarte murrakut umbes 25 000 inimest.

Veel murdesõnu:

kena keik – mitmes mõttes Saaremaal kasutatav väljend, kena võib tähendada nii head kui halvustavat suhtumist

elupealne – pööning, katusealune, ülemine korrus
kupat tuhlid – koorega keedetud kartulid
nott – paks jahusoust

kartsas – redel

rillid – prillid
laas – klaas

taherberi – lahja õlu

sotu – tobu
labu – heinakuhi

nurutama – laulu ümisema

jörm – uimane