Vana-Vigala mõis ja 222 meetrit Näljamüüri, mis päästis talupojad halvimast

Vana-Vigala mõis, kus esimesena Eestis hakati kooliharidust jagama ka talutüdrukutele.

Vigala kant on olnud pikka aega tihedalt seotud von Uexküllide suguvõsaga, kes on Eesti ajalukku läinud eelkõige kui üks vanimaid ja mõjukamaid baltisaksa aadliperekondi. Just siin, Vana-Vigalas, oli nende peamine residents läbi mitme sajandi. Siit juhiti kogu Vigala kihelkonna majandust ja õiguskorda. Mõisa pargis on ka perekonna kalmistu. Aastal 1775 valminud Vana-Vigala varaklassitsistlik mõisahoone on ajaloolise Läänemaa üks väljapaistvamaid härrastemaju. Juba 1841. aastal avasid Uexküllid mõisas talutütardele mõeldud mõisakooli. Ajal, kui tütarlaste hariduse andmine oli pigem erand kui reegel, oli selline kool väga haruldane, lisaks tasuta, kulud kattis mõis. Kool ei tegutsenud siiski mitte peahoones vaid selleks kohandati üks kõrvalhoone. Pärast mõisate võõrandamist lõpetas ka tütarlastekool tegevuse.

Vana-Vigala mõisat ümbritsevad maavaldused olid Eesti ühed suurimad. Võõrpuuliikide poolest rikas Inglise stiilis park loodi mõni aeg peale mõisahäärberi valmimist. Pargi taastamisega tegeles 1970.– 1980. aastatel rahvaravitseja Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass, kes tol ajal Vana-Vigalas elas.

Pargi põhjapoolset külge piirab 222-meetrine paekivimüür – Näljamüür, mis sai nime 1867. aasta viljaikalduse järgi. Vigala piirkond oli üks raskemini kannatanud piirkondi. Kuigi piirkonnas on põllumaad viljakad, on siin valdavalt madalad ja soised alad. Ikaldusaasta oli smas väga vihmane ja külm. Et talupoegade olukorda leevendada, laskis mõis talupoegadel ehitada müüri, vastutasuks andis neile aga vilja. Kuna aga Vigala piirkonnas sobivaid kive ei leidunud, toodi kivid üle Avaste soo taliteedpidi Koongast. Müüri kõrgus on umbes 2 m, paksus 0,8 m, pikkus 200 m. See ei olnud mingi mõisa kaitsemüür ega ka tõke talupoegadele mõisa maadele pääsemiseks. Tegu oli pigem sotsiaalse abiga kohalikele talupoegadele. Müür kaitses mõisaparki põhjatuulte eest ja on täna kultuurimälestisena kaitse all.

Enne 1905. aasta rahutusi paiknes mõisa peahoones von Uexküllide suur kunstikogu koos arhiivi ja raamatukoguga. Seda meenutavad tänini vestibüülis asuvad kaks antiikset marmorbareljeefi, mis on kaasa toodud Itaalia-reisilt Pompeist. Hoone süüdati 1905. aasta sündmuste käigus, kuid taastati mõni aasta hiljem endisel kujul.

Maareformi järel tühjaks jäänud häärberisse rajati Vigala põllutöökool. 1976. aastaks valmis uus kutsekoolikompleks, kus täna asub Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool. Mõisahoonesse kolis Vigala algkool ja 1. septembrist 1994 on hoone Vana-Vigala Põhikooli kasutada. Koolil on tihedad sidemed kunagiste mõisaomanike järeltulijatega, kes on mõisahoonet korduvalt ka külastanud.

Mõisa kohta leidub ka legende. Tuntuim neist on seotud pargis asuva tiigiga, milles on kaks väikest saart ilupuudega. Ühel neist on üksteise peale laotuna 13 veskikivi. Legendi järgi suudeti sellega peatada kummitava mõisaproua tegevus. Samuti olevat kummitusi nähtud mõisapargi ääres asuvas Üxküllide surnuias.

Muudetud: 09.05.2026

Metallist vaatetorn, kogukõrgus 19 m, vaateplatvorm 15,3 m kõrgusel.

Lindora laata peetakse igal aastal simunapäeval, 28. oktoobril

Päärdu küla, Märjamaa vald, Rapla maakond, Leht on toimetamisel

Treimani kirik, Rannametsa — Ikla, Treimani küla, Häädemeeste vald, Leht on toimetamisel

Vana-Vigala mõis ja 222 meetrit Näljamüüri, mis päästis talupojad halvimast

Vana-Vigala mõis, kus esimesena Eestis hakati kooliharidust jagama ka talutüdrukutele.

Vaata ka neid kohti

Alu mõis – Kreenholmi arhitekti Raplamaale eksinud “kuubik”

Luiste mõis – parunite valdusest Kotkaristi kavaleri “autasu-koduks”

Sipa mõis, mille viimane omanik vahetas mõisniku elu Vabadusristi vastu