Paun­küla vee­hoidla – Püksireite saar ja kadunud Seapilli järved

Paunküla veehoidla on Eesti siseveekogude saarterikkaim “inimtekkelne saarestik”, kus 1960. aastatel Tallinna joogivee tarbeks loodud paisjärv peidab endas üle 30 omanäolise nimega saare ja on koduks hiiglaslikele haugidele.

Paunküla veehoidla on Eesti kõige saarterikkam siseveekogu. Rohkem kui 30 saart ja saarekest peidavad end selle tumedates vetes, pakkudes peatuspaika kalameestele, linnuvaatlejatele ja matkajatele.

See pole looduslik järv, vaid inimese loodud veehoidla, sündinud 1960. aastatel, kui Pirita jõgi paisutati, et luua Tallinna joogiveevarudele täiendust. Alguses haaras uus veekogu endasse kolm väiksemat järve – Tudre, Väikese ja Suure Seapilli –, kuid 1975. aastal tehti veehoidlale lisaoperatsioon, suurendades selle pindala veelgi.

Paunküla veehoidla kaldad on mitmekesised – järsud ja metsased põhja pool, laugeamad ja heinamaadega kaetud lõuna pool. Veealune maailm on sama kirju: siin peitub arvukalt kalu, nende seas väärikas haug, kes võib kasvada lausa 11 kg raskuseks. Lisaks ujuvad siin särjed, latikad, angerjad ja linaskid. Veepinna kohal tiirutavad veelinnud: pardid, kalakajakad ja isegi haruldane must-toonekurg.

Veehoidla saared on üsna omapäraste nimedega – Seapilli saar, Kellakoti saar, Jussiotsa saar, Püksireite saared jne.

Paunküla on justkui omaette maailm, kus loodus ja inimene on omavahel kokkuleppe sõlminud – üks loob ja kujundab, teine naudib ja hoiab.

Täna on veehoidla populaarne puhke- ja kalapüügikoht, kus võib telkida, paadiga sõita või osaleda igakevadisel jooksul ümber veehoidla.

Muudetud: 05.04.2026