Tori kirik – Püha Jüri imepärane tagasitulek

Tori Püha Jüri kirik – varemetest, kus kord kasvasid puud ja kõlas lasketiiru kaja, on tõusnud sõjaohvrite mälestuskirik ja hinnatud  kontserdipaik.

Nõukogude ajal killustikuks määratud Tori kirik pääses hävingust tänu kohalike visadusele ja välismaistele toetajatele, tõustes varemetest Eesti sõjaohvrite mälestuskirikuks.

1854 valminud ja pühitsetud Tori kirikul on keeruline minevik.  1944 põletas Punaarmee eest taganev Saksa armee Tori kiriku maani maha. Kohalikud küll üritasid kirikut taastada, kuid nõukogude võim keelas resoluutselt selle ettevõtmise, allesjäänud müürid plaaniti purustada killustikuks ja kasutada teedeehituses.   Alles 1990-datel algas kiriku taastamine, rahva omaalgatuse korras. Selleks ajaks kasvasid kirikusaalis juba puud, varem oli varemeid kasutatud ka ALMAVÜ lasketiiruna. Ehitus oli keeruline, eelkõige nappis noorel Eesti riigil raha. Toetusi Tori kirikule laekus ka välismaalt. Kiriku torni ehitust toetas üks Helsingi kogudus. Tornis on Sigtunas valatud uus kirikukell, kingitus Uppsala kaaskristlastelt. Kiriku altar on veskikividest.

Peale pikki restaureerimistöid pühitseti kirik 2001. aastal mälestusmärgina kõigile Teise maailmasõja ohvritele Eesti Sõjameeste Mälestuskirikuks. Lisaks pühakojale on rahva poolt armastatud kirik ka õdus kontserdipaik. Samas kannab ta mälestuskirikuna mitmeid funktsioone – siin annavad ametivande Eesti politseinikud ja ohvitserid ning tähistatakse Eesti sõjaajaloolisi tähtpäevi.

Kirikus tegutseb EELK Tori Püha Jüri kogudus. Kiriku kõrval näeb aastast 2003 Mati Karmini Eesti Vabadussõja võidu mälestuseks püstitatud monumenti “Püha Jüri võitlus lohega”.

Mitte kaugel kirikust seisab Vabadussõja mälestussammas.  24. juunil 1923 avatud samba kavandi tegi August Starkopf. Sammas õhiti 1945. a augustis. Selle tükke kasutati hiljem Tori silla ehitusel silla sammastesse betooni täiteks.  Sild avati 1956. aastal.

Samba taasavamine vahepealsetel aastatel prügimäeks kujunenud platsil toimus 30. septembril 1989. aastal. Rahvas oli annetanud 4000 rubla, töö kogumaksumus kujunes viis korda suuremaks.  Avamisele kogunes ligi paartuhat inimest. Sambalt leiab kokku 73 langenu nimed, kusjuures neid on 21 võrra rohkem kui algsel sambal. Sambal on ka pronksist bareljeef, mis kujutab kaht sõdurit hukkunud kaaslast kandmas. See on valmistatud originaali järgi, mis asub Tori muuseumis ja mille annetas taastajatele pärnakast vanavarakoguja Nikolai Kõlvart, hilisema Tallinna linnapea vanaisa. Kuuldavasti leidis ta selle ühelt tolleaegselt metallikokkuostu platsilt ja sai pudeli viina eest enda valdusesse.

Mälestusmärk oli 12. detsembril 1987 loodud Eesti Muinsuskaitse Seltsi üks esimesi  praktilisi taastamistöid.

Muudetud: 07.01.2026