Pakri tuletorn – 275 trepiastet ja Eesti kõrgusrekord

Unusta jõusaal – kui tahad tõelist trenni, siis roni Pakri tuletorni tippu, kuhu viib Eesti rekordilised 275 trepiastet!

See 1889. aastal valminud 52-meetrine hiiglane on oma kõrgusega Eesti ja Põhjamaade absoluutne tipp. Kui oled tippu jõudnud, siis 73 meetri kõrgusel merepinnast avanev vaade on nii võimas, et võtab isegi kõige kangemal mehel põlve värisema.

Tippu viib 275 trepiastet, rohkem, kui ühelgi teisel Eesti tuletornil. Teisele kohale jääb Sõrve tuletorn  248 trepiastmega.

Pimeda ajal on selle tuli nähtav kuni 12 meremiili (ca 22 km) kaugusele. Pakri ehk Paldiski laht on looduslikult sügav ja peaaegu jäävaba laht. Just see on põhjuseks, miks Paldiski eelkõige militaar- ja sadamalinnana ajalukku kirjutatud on.

2026. aastal on vahepeal remondis olnud Pakri tuletorn taas külastajatele avatud.

Juba 17.sajandil olevat Pakri poolsaare tipus olnud tulepaak. 1724 ehitati Peeter I käsul tuletorn, mis oli paekivist ja 12 m kõrge. Peeter I käsul alustati sadama ja uusasunduse rajamist Paldiski lahe idakaldale juba 1712. aastal. Projekti järgi pidi kindlustuse keskus asuma Väike-Pakri saarel ja teine, väiksem kindlustatud ala selle vastas oleval poolsaarel ning need kavatseti ühendada üle lahe ehitatava muuliga. Mandrile oli tsaari kavade kohaselt plaanis ehitada kindlus (fort), sõjasadam ja asula, Väike-Pakri saarele samuti kindlus, kaubasadam ja terve linn. Mis aga ka reaalselt Väike-Pakril ellu viidi, oli 1935. aastal siia Suurkülla rajatud Eesti esimene vabaõhumuuseum!

Kuid loodus on karmim kui tsaari sõna. Varisev pangaserv jõudis aga aja jooksul tuletornile liiga lähedale ja seetõttu hakati 1885. aastal ehitama uut tuletorni, mis on kasutuses tänapäevani. 1912. aastal hakati selle valgustamiseks kasutama petrooleumi.

Vana tuletorn lammutati kuni esimese korruseni, allesjäänud osale tehti katus peale ja seda kasutati petrooleumilaona. Kuna meri on kaldaaluse vana tuletorni all pea tühjaks uhtunud, on vaid aja küsimus, millal allesjäänud varemed vetesügavusse vajuvad.  Teadlaste hinnangul taandub pank siin umbes 2,5 meetrit 10 aasta jooksul. Samas on välja tuldud ka ideega paigaldata metallkonstruktsioonid, mis toestaksid pankrannikud ja tuletorni alust nii, et viimane seal püsima jääks. Täna on varemed kultuurimälestisena kaitse all.

2024. aasta talvel kukkus merre lähedalasunud Pakri vaateplatvorm. Tegu oli isetekkelise vaateplatvormiga. Kunagi oli siin Vene piirivalve punker, kust merevaatlusi tehti.

Tuletornist ca 800 meetrit ida poolt leiab Pakri  joa. Juga on niisama vana kui selleni vett toov kraav ja pärineb II maailmasõja eelsest ajast. Valges vahus mühavat ligi 6 meetri kõrgust Pakri juga saab imetleda vaid kevadeti ja sedagi mitte alati. Tavaliselt on juga kuiv või siis markeerib selle asukohta vaid vaevaline veenirejoa.

Kui ei ole just suurvee aeg, saab panka uurida ka alt, perepiirilt kulgeval rajal.

Poolsaare lähedal meres asuvad Pakri saared, kus on ka 2 püsielanikku, küll aga on palju suvemaju. Laidude kaudu ühendab kahte Pakri saart sild. Seejuures on huvitav teada, et Väike-Pakri on pindalalt suurem- 12,9 m2, Suur-Pakri väiksem-11,6 m2.  Legend räägib, et see tulenes Väike-Pakri suuremast elanike arvust ja paremast põllumaast. Nõukogude ajal oli siin pommituslennukite polügoon. Metalli sinna siiski enam otsima minna ei tasu.

Omampoodi lugu on Pakri korstendega. Nimelt ei ehitatud talu korstent läbi katuse.

Suur-Pakri Olavi kabel on restaureeritud, aga aktiivset tegevust siin ei toimu. Olav oli meremeeste kaitsepühak.

1935. aastal avati Väike-Pakril Suurkülas Eesti esimene vabaõhumuuseum.

Muudetud: 29.01.2026