Piusa koopad – altarid, sõdalased ja satanistid

80-ndate metsik turism jättis Piusale veidra pitseri – liivakivisse raiuti nii energiaaltareid kui ka Leningradi tudengite loodud sõdalasi. Kuigi täna pääseb turvaliselt vaid muuseumikoopa servale, elavad legendid maa-alustest rituaalidest ja varjatud nikerdustest suletud käikudes edasi.

Üks omapärasemaid kohti Eesti looduses on inimese tehtud, ligi 20 kilomeetrit koopaid Piusa liivakivis, hõlmates kokku ligi 46 ha. Ligi 6 meetrit kõrged ja 2-3 meetrit laiad koopad tekitati aastatel 1922- 1976, kui seal klaasiliivaks sobivat kvartsliiva kaevandati. Piusa liiv oli sobilik eelkõige värvilise klaasi ja tehnoloogilise klaassi valmistamiseks. Koopaid oli kokku 8, kuid nüüdseks on enamik neist varisemisohus suletud. Avatud on vaid 0,4 ha nn muuseumikoopa üks serv.

Karuteene koobastele osutasid 1980-datel ja 1990-datel siin liikunud valdavalt metsikud turistid. Sellest ajast on pärit ka liivakiviastangutele inimeste endi loodud energiaaltar ja väidetavalt satanistide ohverdamiskohana teatud satanistide altar. Lisaks võis näha Leningradi kunstiakadeemia tudengite poolt liivakivi sisse graveeritud sõdalase kuju. Täna turist neid kohti enam näha ei saa.

Koopad on küll varisemisohtlikud, kuid maapinnal nende kohal suurt ohtu varingusse sattuda ei ole. Siiski soovitatakse liikuda vaid tähistatud matkaradadel.

Juba 1948. aastal avastati, et koopad meeldivad nahkhiirtele. Aastal 1981 loodi eelkõige seal elavate nahkhiirte kaitseks Piusa koobastiku looduskaitseala.

Koobastest on leitud seitset liiki nahkhiiri, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini. Piusa koopaid peetakse Põhja-Euroopa suurimaks nahkhiirte talvituspaigaks. Eestis võib üldse näha 12 liiki nahkhiiri, aga kõik nad ei talvitu siin. Ka ei ela kõik meie nahkhiired koobastes.

Piusa külastuskeskus avati aastal 2010 Piusa koobastiku looduskaitseala Muuseumikoopa vahetus läheduses. Külastuskeskuse eesmärk on aastaringse turismi koordineerimise ja sihtpärase arendamise kaudu Piusa koobastiku ja siinsete kaitsealuste liikide säilimisele kaasa aitamine.

Kui Eestis on nahkhiired kaitse all, siis Indoneesias on traditsioon keeta vana aasta ärasaatmisel suppi nimega paniki, kus supi olulisem osa on just nahkhiir. Nülgimata ja puhastamata nahkhiired keedetakse koos sisikonna ja karvadega.

Muudetud: 16.01.2026

Surju küla, Saarde vald, Pärnu maakond, 86401, Eesti

Piusa koopad – altarid, sõdalased ja satanistid

80-ndate metsik turism jättis Piusale veidra pitseri – liivakivisse raiuti nii energiaaltareid kui ka Leningradi tudengite loodud sõdalasi. Kuigi täna pääseb turvaliselt vaid muuseumikoopa servale, elavad legendid maa-alustest rituaalidest ja varjatud nikerdustest suletud käikudes edasi.

Vaata ka neid kohti:

Kütiorg – Eesti looduse Suur Kanjon Võrumaa moodi

Saatse saabas – legend kindlameelsest vene talupojast

Vastseliina linnus – Must Ratsanik ja kooljaneitsi kohting