Pilistve­re kirik – Eesti maakirikute “pilvelõhkuja”

Pilistvere Andrease kiriku 70-meetrine torn on kõrgeim Eesti maakirikute hulgas ning Oleviste ja Niguliste järel kõrguselt kolmas Eesti kirikutorn

Püha Andrease Kiriku paksud müürid laoti üles 13.s. II poolel. Pae-  ja maakividest ning tellistest seinad on  erakordselt paksud, paiguti kuni 2,5 meetrit. Arvatakse, et kirik rajati kindluskirikuna. Püha Andreas on kalurite, vanapiigade ja kaevurite kaitsepühak, samuti on teda seostatud aianduse ja põlluharimisega. Eestis on Andreasele pühendatud lisaks Pilistvere kirikule ka  Äksi ja Sangaste kirik.

Rootsi aja algul varemeis pühakoda taastati 17.s. lõpul ning arvatavasti siis sai torni kiviosa oma praeguse kõrguse. Pärast 1905. a tormikahjustust seisis kirik kaua ilma tornikiivrita.

Eesti Vabariigi ajal tehti kirikus sise- ja välisremont. Torn jäi peagi alanud Teise maalimasõja tõttu taastamata. 1984. aastal tehti kiriku sise- ja välisremont. Seejärel seati eesmärgiks torni taastamine. 30. novembril 1990. aastal pühitseti kiriku uut tornikiivrit. Tähelepanelikum vaatleja märkab aknaavasid ka kiriku tornikiivril. Kui linnakirikutel on selliseid aknaid sagedamini, siis maakirikute hulgas on see pigem erkordne.

Ajaloolisest sisustusest on säilinud 1686. aastal valminud barokk-kantsel, 1750. aastal valmistatud messingist laelühter ja 1901. aastal Sally von Kügelgeni maaliga uusgooti stiilis altarisein.

Kihelkond tekkis Pilistveres juba keskajal ning paiknes looduslikult heas kohas, kus ristusid teed Sakalamaa, Järvamaa ja Põltsamaa suunas. See tähendas, et Pilistvere ei olnud kõrvaline küla, vaid koht, kuhu inimesed liikusid, kus kaubeldi ja kuhu rajati püsiasustust. Aja jooksul kujunesid siia jõukamad talud ja tugevad suguvõsad, kelle järeltulijad on hiljem Eesti kultuuri- ja ühiskonnaelus silma paistnud.

20. augustil 1988 loodi Pilistveres Ida-Euroopa esimene mittekommunistlik partei — Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. See oli “keskmise sõrme” näitamise süsteemile, mis tundus murdmatu. Nii sai Pilistverest Eesti vastupanuliikumise peastaap, kus tehti ajalugu ajal, mil see veel eluohtlik oli. Siia on rajatud kommunistliku genotsiidi ohvrite memoriaal, millega tehti algust 1988. aasta hingedepäeval. Memoriaali keskmes on murekivide kangur, kuhu on toodud kive igast Eesti kihelkonnast ja kaugemaltki.

Kivikangrut on aastate jooksul kasvatatud täismehekõrguste maakonnakividega, mis seisavad poolkaares kivikangrust idas. Seega on Pilistvere ainus koht Eestis, kus on mälestusmärk neile Eesti meestele, kes erinevatesse mundritesse sunnituina tegelikult võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Kommunistliku genotsiidi ohvrite memoriaali teine osa on mälestushiis, kuhu on istutatud üle tuhande puu. Memoriaali kolmandaks osaks on kavandatud kommunistliku genotsiidi ohvritele pühendatud muuseum. 

Kirikust üle tee jääb ka Pilistvere kalmistu, kuhu on maetud Eesti riigi üks loojatest, Eesti esimene kohtuminister ja Eestimaa Päästekomitee liige Jüri Vilms. 2025. aasta suvel hakkasid levima kahtlused, et hauas ei olegi Jüri Vilms, vaid keegi teine. Muinuskaitsjad koos Vilmsi pärijatega nõudsid haua avamist, kohalik kogudus pidas seda aga hauarahu rikkumiseks. 2026. aasta veebruaris saadi kokkuleppele, et haud jääb avamata ja see müstiline “on-või-ei-ole” küsimus jääb Pilistvere muldade vahele kummitama, muutes selle kalmistu üheks salapäraseks paigaks.

Pilistvere kalmistule on maetud  ka  Eesti rahvusliku liikumise aktivist ja harrastusajaloolane Jaan Jung ning kunagise riigivanema August Rei vanemad ja ettevõtja ning poliitiku Joakim Puhki vanemad. On tähelepanuväärne, et Pilistvere surnuaias elasid okupatsiooniaja üle nii Jüri Vilmsi  hauamonument kui ka Vabadussõjas langenute mälestuskivi.

Muudetud: 25.02.2026