Pauk­järve vaate­torn – vaade endisele pommi-polügoonile

Paukjärve torni ülemiselt platvormilt avanev vaade Põhja-Kõrvemaale peidab endas karmi saladust: nõukogude ajal oli see piirkond suletud sõjaväetsoon.

Seal, kus täna matkajad selfisid teevad, oli kunagi Vene sõjaväe käsutuses, siin harjutasid kunagi tankiüksused ja lennuvägi, pommitades maastikule püstitatud makette. See on uskumatu muutumine lahinguväljast looduskaitsealaks, mida saad imetleda otse kuusepalkidest vaatetorni tipust.

Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala loodi piirkonda kohe pärast võõrvägede lahkumist 90ndate algupoolel. Looduskaitsealal asuv Paukjärv sai oma nime sellest, et kui jahimehed järve ääres püssi lasid, kostis pauk mitu korda tagasi – kaja põrkas üle järve vastu kõrget kallast ja iga pauk kordus lausa seitse korda. Järv ise oli täiesti selge veega ja liivase, puhta põhjaga ja siin leidus ka vähke.

Paukjärve loodusrajast ühel pool paistab Kõnnu Suursoo, teisel pool Paukjärv. Loodusrada on ringikujuline, rada algab ja lõpeb samas punktis. Parklast vasakut haru pidi minnes jääb vaatetorn 1 km kaugusele ja paremat haru minnes 4 km. 2011. aastal valminud 11 meetri kõrgune kuusepalgist kahe vaateplatvormiga torn püstitati Euroopa Regionaalarengu Fondi toel. Ülemine platvorm jääb maapinnast 8,5 meetri kõrgusele. Korraga tohib tornis viibida maksimaalselt 25 inimest.

Paukjärve näeb ka Leida Laiuse 1979. aastal valminud filmis “Kõrboja peremees”. Film põhineb Tammsaare samanimelisel Põhja-Kõrvemaa elu-olu kirjeldaval romaanil.

Hea teada: Põhja-Kõrvemaad on nimetatud ka Eestimaa Šveitsiks, aga siit on leitud sarnasusi ka Šotimaa maastikega.

Piirkond oli aastatel 1953-1990 olnud nõukogude sõjaväe käes, selle valdaja oli Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumile alluv Pavlovski Sõjaväe Metsamajand, millel ilutsevast Paukjärvest sai Pionerskaja ozera.  Seetõttu puudub seal täna praktiliselt ka asustus. Kunagised elanikud pidid leidma uue eluaseme kiirelt üsna sümboolse kompensatsiooni eest.  Armee vajas õppusteks piirkonnast umbes veerandit. Ülejäänud territooriumil käis üsna tavapärane metsamajanduslik tegevus, mis lähtus muidugi vaid Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumi huvidest.

Põllumajanduslikku maad, heinamaid, on sel alal üldse vähe, muldade viljakus madal. Nii oli ka talude taastamine pärast Eesti taasiseseisvumist seal üsna ebapopulaarne. Ega neid talusid varemgi sealkandis väga palju ei olnud. Küll oli seal soosaarte ja metsade keskel juba 13. sajandil varjatud elgupaik ümbruskonna rahvale sõdade ajal. Ja mitte ainult. Lähiajaloost on teada, et suurte küüditamiste käigus siinseid talusid ei puudutatud – legendi järgi olevat sõduritega veokilogud sõna otseses mõttes teel sohu vajunud.

Ka täna võib vaatetorni leidmisel raskusi tekkida. Matkaradu on piirkonnas palju, stende samuti. Paraku näitavad arvukad suunaviidad vaid telkimisplatse, mitte vaatetorni. Rajad sobivad ka jalgratturitele. Lapsevankriga ja ratastooliga liikujatele on rada kohati üsna keeruline.

Muudetud: 27.09.2026