Uue-Riisipere mõis – mõis, mis ei räägi välja oma saladusi

Tallinna külje all seisab Uue‑Riisipere mõis nagu ajamasin, mille marmortrepp ja sammasportikus lubavad suursugusust, kuid mille tegelikud lood on endiselt pooleldi varjus – alates tundmatust arhitektist kuni kuppelsaali ainulaadse stukkdekoorini, mida Eestis näeb vaid siin ja Kadriorus.

1821. aastal valminud suur kahekorruseline kivihoone, mille peafassaadil on astmikulise ehisviiluga sammasportikus marmortrepiga, kannab endas kahtlemata erakordsuse pitserit. Kes selle suursuguse häärberi arhitekt oli, jääb saladuseks – nagu mõisa ümbritsev park ja tehislikult loodud tiik hoiaksid endas lugusid, mida ajalugu veel ei avalda.
Veidi eemal, Kivitammi küla lähistel, asub Vana-Riisipere mõis, mille esmamainimine ulatub tagasi 1394. aastasse. See oli Riisipere mõisa keskus, kuni Vilumäe külas valmis uus härrastemaja, saades nimeks Uue-Riisipere. Nii jäi vana mõis pelgalt ajaloovarjuks uue suursuguse hoone kõrval.

Pärast riigistamist muutus mõis jälle – sellest sai piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik, mis kuni 1984. aastani oli lastekodu ja kandis endas soojust ka neile, kelle elu oli keerukam. Aja möödudes viidi lapsed Murastesse ja mõisahoone jäi vaikseks. Kui 1990-ndatel läks häärber eravaldusesse, oli lootus, et hoone taastub – ostjad lubasid katuseid ja uksi remontida, kuid need tööd jäid tegemata. Mõis seisis, nagu ajalugu ise, unustuse ja lagunemise piiril.
Mõisa uuestisünd algas aga 2015. aastal, kui Valeri Pärs ja tema rallisõitjast poeg Aigar võtsid lagunenud hoone oma hoolde. Uus katus pandi ja fassaaditööd käivitati, kuigi remont kestab ja häärberi sisemus jääb praegu varjatuks. Kuuldused hotelliks muutumisest lisavad loole modernse pöörde.

Huvitav teada, et Riisipere mõisa kuppelsaal on üsna ainulaadne terves Eestis. Ainsana on taoline kuppel veel Kadrioru lossis. Kui teistes nõisates on kupli dekoor maalitud, siis siin näeb stukkdekooriga kuplit. Kuppelsaali kassettlae ükski rosetirida ei korda teist.

Muudetud 12.04.2026