Ülgase koopad – nurjunud äri ja tühjad käigud

Erinevalt Piusa koobastest, mis tekkisid vajaliku klaasiliiva kaevandamiseks, on Ülgase käigu mälestusmärk tööle, mis maaharimist küll ei seganud, kuid mille toodang põllumeestele huvi ei pakkunud,  kuni 1938. aasta suurpõleng kogu loole punkti pani.

Eesti esimese fosforiidirikastusvabrik alustas Ülgasel tööd juba 1924. aastal ja samas toimus ka kaevandamine.

Eesti esimese fosforiidirikastusvabriku kaevanduskäigud rajati aastatel 1920–1938. Kaevanduses ja rikastusvabrikus algas töö 1924. aastal.  Toodangu väljaveoks kohandati Koljuotsa neemele rajatud Koljunuki kalasadam ja selleni ehitati 2 km pikkune kitsarööpmeline raudtee. Kaevandati 10–15 m sügavusel, mis maaharimist see ei seganud. Vähese fosforisisalduse ja raske omastatavuse tõttu ei olnud väetis aga eriti nõutud kaup ning seepärast polnud ka fosforiiditööstus tulus. Ülgase rikastusvabrik hävis tulekahjus 1938. aasta detsembris. Vabriku müürid on säilinud.

Ülgase vanad kaevanduskäigud moodustavad omamoodi tehiskoobastiku, kus nüüd talvituvad nahkhiired.

Ülgase ligi 50 hektaril laiuv looduskaitseala võeti kaitse alla 1960. aastal. Siin paikneb 24-26 meetri kõrgune Ülgase pank, mille kõrgeimat osa kutsutakse Hõbemäeks. Pangast algavad kaevanduskäigud on osaliselt läbitavad.

Ajalooliselt oli Ülgase Hõbemägi muistsete eestlaste ohverdamispaik.

Muudetud: 22.04.2026