Vainupea kabel

Eestis ei ole ükski teine pühakoda nii mere ääres nagu seda on Vainupea kabel, laine loksub napilt paarkümmend meetrit kabelist eemal

Vainupea kabeli asutamise aeg on täpselt teadmata. 1727. aastal kindlat kabelihoonet Vainupeal veel ei olnud ning jumalateenistusi peeti lageda taeva all. Vainupea puukabelit mainiti esmakordselt aga 1741. aastal. Tegemist oli ühega Haljala neljast (Toolse, Käsmu, Pihlaspea ja Vainupea) abikirikust ja kandis see nime püha Johannese kabel.

Praegune kabelihoone ehitati aastatel 1888 – 1893, kusjuures oli tõsine oht, et hoone võõrandatakse vene õigeusu kirikule. Tänu parun Eduard von Dellingshauseni pingutustele seda siiski ei juhtunud. Läinud sajandi algul peeti siin jumalateenistusi vaid neli korda aastas.

1948. aastal pühakoda suleti, misjärel kabelit rüüstati ja see lagunes kuni Lääne-Viru Teedevalitsuse juhataja eestvedamisel see 1980-datel taastati ja taaspühitseti 1989. aastal. Kaotsi läinud altarimaali asemele telliti 2011. aastal kabelile ainulaadne sakraaltaies – Anu Raua gobeläänvaip  “Armuaeg”.

Kuigi ametlikult on tegemist kabeliga, peab kohalik rahvas seda sageli ka kirikuks. Oli ju siin kunagi Haljala kiriku abikirik. Ka arhitektuuriliselt on tegu pigem kirikuga, see pühitseti ka kirikuna. Samas puudub sellel täna oma kogudus, jumalateenistused ei ole regulaarsed.

Kabelis toimuvad aastaringselt laulatused ja abielude registreerimised, korraldatakse jumalateenistusi ja kontserte ning erinevaid külaseltsi koosviibimised.

Kabeli näol on tegemist Eesti kõige mereäärsema pühakojaga.

Vainupea küla juurde kuulub ka Vaindloo saar, mis on Eesti kõige põhjapoolsem punkt. Kunagi oli siin suhteliselt haruldane halupurjekate sadam, kust veeti küttepuid Soome.

Muudetud: 12.02.2026