Koorküla Põrgu­haud – mõisnike söögisaalist nahkhiirte pansionaadiks

Koorküla Põrguhaud on suurepärane näide sellest, kuidas rahvafolkloor ja geoloogia kohtuvad ja kus tontide “lärmakusel” on täiesti loogiline looduslik seletus.

Koorküla Põrguhaud on tänaseks valdavalt suletud või lihtsalt varisenud. Kunagi oli koobastik aga Eesti suurim.

Legendi järgi on põhjuseks neis koobastes elanud tontide liigne lärmakus, mistõttu nüüd vaid üks koopasuu avatud ja sisseronitav on.

Koorküla koobaste puhul algab kõik ebamäärasest tõsiasjast- keegi ei tea, millal need täpselt tekkisid. On vaid oletus, et algsed käigud uuristas allikavesi liivakivisse, hiljem aga laiendasid neid inimesed ise, kui otsiti sõdade ja tormide eest pelgupaika.

Ajal, kui piirkonda valitsesid Koorküla mõisnikud, muutus maa‑alune süsteem sootuks teistsuguseks. Legendid väidavad, et käigud olid dekoreeritud ja sisustatud, ühes suuremas koopasaalis käidud isegi einestamas. Kas tegemist oli igavlevate mõisnike projektiga või oli see staatuse sümbol, polegi selge. Rahvasuu aga räägib, et koopaid olevat laiendatud ka selleks, et võõrustada Venemaa keisrinnat Katariina II.

Oma tippajal hõlmas Koorküla koobastik enam kui veerand hektarit ning sellel oli mitu ustega varustatud sissepääsu, millest üks mõisa juures, teine praeguses asukohas ja kolmas Sepa talu lähedal.

Tänapäeval annavad kunagistest käikudest aimu vaid lohud põldudel, mis näitavad, kus käigud on kokku varisenud.

Täna kasutavad koobast  talvituvad putukad ja nahkhiired, kelle jaoks koobas on lihtsalt stabiilse temperatuuriga ruum, mitte ajalooline objekt. Nii on kunagisest mõisnike söögisaalist saanud nahkhiirte talvepansionaat.

Rahvasuus kutsutakse koobastikku Põrguhauaks. Põhjused on proosaliselt tehnilised: keerukad käigud, tuuletõmbest tekkivad helid, täielik pimedus. Sellest piisab, luua lugusid tontidest ja salapärastest olenditest. Tegelikkuses on tegemist lihtsalt akustika ja õhu liikumisega liivakivis.

Muudetud: 02.05.2026