Ants Laikmaa: kunstnik, kes kõndis Saksamaale ja kogus rahvajutte

Ants Laikmaa (1866–1942) ei olnud lihtsalt portretist ja pastellimeister — tema elu oli sama värvikas kui tema maalid. Laikmaa oli Eesti kunstielu käivitaja, esimese ateljeekooli looja ja rahvusromantilise mõtteviisi kujundaja.

1891. aastal läks 25-aastane Laikmaa Düseldorfi Kunstiakadeemiasse… Riiast jalgsi. Kuus nädalat kõndimist, juhutöid ja öömaju — kõik selleks, et jõuda professor Gebhardti juurde ja alustada õpinguid.

Vähe teatakse, et Laikmaa oli ssamal ajal ka rahvaluule koguja. Jakob Hurda üleskutsel pani ta kirja ligi 300 Läänemaa pärimust, mis on üks suurimaid ühe kunstniku kogutud rahvaluulekogusid Eestis.

1901. aastal avati esimene eesti kunstniku isikunäitus üldse — Laikmaa oma. Enamik selle näituse teoseid hävis 1907. aasta tulekahjus. See tähendab, et suur osa tema varasest loomingust on jäädavalt kadunud.

Need on vaid mõned faktid kunstniku kirevast elust.

Ants Laikmaa muuseum asub kunstniku enda projekteeritud ainulaadses rahvusromantilises stiilis hoones. Kadarbiku külla Tammiku talu maadele alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal ja see päädis 1932. aastal tema juhitud Tallinnas ateljeekooli sulgemise ja Läänemaale Taeblasse kolimisega.

Maja ja kunstniku rajatud omanäoline park on alates 1960. aastast avatud külastajatele. Siin saab näha kunstniku ateljeed, töö- ja eluruume. Kaunis park ja kunstniku viimne puhkepaik on talukompleksi lahutamatu osa.

Muuseumis on filmitud Baskerville’ide koer (1981) ja  Võlausaldajad (1992).

Ajalukku on ennast kirjutanud ka Ants Laikmaa vend Bernhard Laipmann, kes pidas karistussalga ülema poolt talle määratud ihunuhtlust häbiväärseks ja palus endale määrata surmanuhtlus mahalaskmise läbi, mis 16. jaanuaril 1906 ka täide viidi. Aino Kallas on sellest kirjutanud novelli “Bernhard Riives”.

Muudetud 12.05.2026