Kuremaa veski – kas “peidetud mugavus” on ajalooline vale?

Kuremaa veski restaureerimisel lisati sinna kaminasaalid, elekter ja tänapäevane ventilatsioon.

Muinsuskaitse radikaalsem tiib küsib: kas me toidame enesele valet, kui muudame karmi tööstushoone luksuslikuks peopaigaks? Veski oli algselt tolmune, mürarikas ja funktsionaalse masin. Kui me peidame ajalooliste müüride vahele modernse mugavuse, siis kas me mitte ei muuda ajalugu?

Kuremaa veski sai valmis 1869. aastal ja kuulub Kuremaa mõisa hoonete kompleksi. Veski renoveeriti 2009. aastal ja on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks. Tihti nõuab muinsuskaitse autentsete konstruktsioonide säilitamise viisil, mis muudab hoone äriliselt kasutuskõlbmatuks, näiteks ei tohi lisada lifte või evakuatsioonitrepistikke. Kuremaal leiti kompromiss, aga paljud teised mõisahooned lagunevad, sest arendaja ei tohi “uut” piisavalt juurde panna, et projekt end tasuks.

Laiuse voorel, 124 meetri kõrgusel merepinnast asuvast veskist on saanud omamoodi maamärk, mida käiakse spetsiaalselt pildistamas. Kuremaa veski kuulub 21 Lõuna-Eesti avastamisväärt paiga hulka mida soovitatakse eelkõige loodushuvilistele ning on tähistatud National Geographicu kollase aknaga.

Veski esimesel korrusel asub kaminaga peosaal. Teine korrus on seatud näituste ja väiksema grupi koolituste ja seminaride korraldamiseks. Kolmandal korrusel saavad külalised tutvuda ekspositsiooniga Eestis leiduvatest Hollandi tüüpi tuulikutest. Veski kõrgeimal, neljandal korrusel on vaateaknad, kust saab nautida kaunist vaadet Vooremaa maastikule.

Muudetud: 27.04.2026