Väikemõisa mõis

Väikemõisa ajalugu sai alguse 1890. aastate lõpust kui osteti kokku kaks talukohta kohalikelt talupoegadelt ja kaks maatükki Karula mõisalt.  Mõis kuulus Viljandi linnasekretär Maximilian Eduard von Tobienile. Juugendsugemetega villa valmis arhitekt Rudolf von Engelhardti projekti järgi 1902. aastal.

Hoone kõrge sokkel ja esimene korrus on laotud maakividest, väikeste ruutudega akna- ja ukseavade ümbrus tellistest. Teine korrus on aga krohvitud ning viilude ja räästaste alt kujundatud tumeda vahvärgiga. Iga külg hoonest on täiesti erinev, nii peaks ülevaate saamiseks kindlasti ringi ümber maja tegema.

Teadmata põhjustel, enne oma 47. sünnipäeva, 1904. aasta sügisel tegi parun Tobien enesetapu. Ajaloolased spekuleerinud, et tema otsus võis olla seotud probleemidega isiklikus elus. Karula mõisnikul Helmersenil ei jäänud muud üle, kui osta 40 000 rubla eest Tobieni käes olnud maa tagasi, sinna asus elama tema poeg Alexander von Helmersen.

Alexander von Helmerseni kätte jäi mõis kuni 1939. aastani, sest väikeseid poolmõisaid ei võõrandatud. Pärast omanike lahkumist 1939. aastal korraldatud oksjonil müüdi viimased mõisaaegsed maalid, vaibad, serviisid.

Peale Teist maailmasõda asus 1948. aastal hoonese väikelastekodu,  kus leidsid peavarju peamiselt orvud ja vallaslapsed. Lastekodu tegutses seal kuni aastani 2012.

2023. aastal sai pikalt tühjana seisnud mõisahäärber uue omaniku.