Vilsandi rahvuspark

Ilmateenistuse andmeil on Eestimaa kõige päikesepaistelisem koht Vilsandi saar – kesmiselt 83 päeval aastas särab päike, kui päikeselised tunnid päevadesse teisendada. Sellest tulenevalt on Vilsandi ka Eesti kõige soojem koht.

Teadaolevalt tuli saarele esimesed püsiealniud 18. sajandi alguses. Esimese asunikuna jõudis siia 1703. aastal  hollandi meremees Johann Toll. Sajand hiljem, 1809. aastal püstitati Vilsandi tuletorn, mis pärast põhjalikku remonti 2019. aastal on alates 2021. aastast suvel ka külalistele avatud. Tuletorni tuli on hea ilma korral nähtav 25 km kaugusele. Vilsandi tuletorn on võetud ehitismälestisena muinsuskaitse alla.

20. sajandi alguses elas siin juba 30 peret. Maksimaalselt on elanike arv ulatunud 180-190-ni. Täna elab saarel paarkümmend inimest, aga enamik neist siin talvel ei viibi. Tuntuim vilsandlane on Jaan Tätte, kes on saanud saarest inspiratsiooni mitme laulu kirjutamiseks, millest ilmselt tuntuim on “Vilsandi laul” (“Selle metsa taga ei ole mets…”). Vilsandil on pikalt elanud ka lastekirjanik Heino Väli.

Vilsandi rahvuspark, Baltikumi vanim ja Ida-Euroopa vanimaid kaitsealasid, asutati 1910. aastal. Rahvuspargi pindala on 23 880 ha, millest valdava osa moodustab rannikumeri, vaid 1/3 on maismaad. Rahvuspargi moodustavad Vilsandi saar koos seda ümbritsevate väikesaarte, laidude ja rahnudega. Ainuüksi saari on Vilsandi ümbruses 150-160. Rahvuspargi meresaartel pesitseb igal aastal 7000 – 8000 haudepaari merelinde, registreeritud on 247 erinevat linnuliiki. Randades võib kohata hülgeid, siin kasvab üle 30 liigi orhideesid. Vilsandilt paekivipaljanditelt leidub rikkalikult fossiile ja kivistunud koralle.

Rahvuspargi territooriumile jääb ka 5,8 hektari suurune inimasustuseta  Nootamaa saar, mis on Eesti kõige läänepoolsem punkt. Saar on Läänemere suurimate imetajate, hüljeste, meelispaik päikese käes peesitamiseks.

Saarega toimub paadiühendus Papisaare sadamast.