Püha kirik – kindlus, millest sai rahvaga ühine tulesarkofaag

Püha kirik ei olnud lihtsalt pühakoda, vaid viimane pelgupaik. Vene väesalga rünnak Liivi sõja ajal muutis selle kindluse lõksuks, kus varisesid müürid ja hukkusid sinna varjunud kohalikud. See, mida täna näeme, on uskumatu taastumisloo sümbol – mälestusmärk arhitektuurile, mis tõusis tuhast pärast Saaremaa ajaloo üht rängemat katastroofi.

Püha kiriku ehitusaeg jääb 13. ja 17. sajandi vahel.  1576. aastal  põletas Vene väesalk kindluskiriku koos sinna varjunud kohalike elanikega. Katastroofis säilisid vaid mõned fragmendid interjööri algsest kujundusest. Pärast tulekahju taastati kirikut mitmes etapis. Kirikule lisati hiljem massiivne läänepoolne torn, mille ehituseks kasutatud puit pärineb 15. sajandi lõpust. Hilisematel sajanditel ehitati juurde matusekabelid ja käärkambri teine korrus.

Püha kirik on ainus Eestis, mille kohta on olemas ka vastavad ürikulised teated.  Selle rokokooelementidega altarisein kopeerib praegu täielikult omaaegset Riia toomkiriku altarit.

Ka torni katust on korduvalt uuendatud. Praegune pärineb 1924. aastast. Püha kiriku taastamine on suurepärane näide Eesti keskaegse arhitektuuri säilitamisest ja kohandamisest pärast katastroofe.

Püha kirikus tegutses 19. sajandi alguses pastor Peter von Frey, kelle “Arwamisse-Kunst” oli esimeseks eestikeelseks aritmeeika õpikuks Eestis ja üldse esimeseks ühele ainele pühendatud õpikuks. 1806. aastal avaldatud raamatuke sisaldas nelja tehte õpetuse ja palju enamasti kohalikust elust võetud ülesandeid.

Muudetud: 10.05.2026