Habaja mõis

Kas teadsid, et Habaja härrastemaja on Eestis üks väheseid säilinud vahetult pärast Põhjasõda ehitatud puithoonetest?

Habaja rüütlimõisa on esmakordselt mainitud aastal 1419. 1707. aastal teatatakse ühes rootsiaegses kindralkuberneri kantselei dokumendis, et Habaja mõis on täiesti laostunud. Hiljem hakkab mõisa majanduslik tegevus elustuma ja tema jõukus järjest kasvab.

Mõisa viimane omanik Arthur Karl Hunnius kohapeal ise ei elanud, kolis Habajale alles 1920. aastal. Mõisasüda jäi talle alles, kuna arendas seal edukalt  seemnekasvatust. 1936. aastaks oli ta taastanud üle kahesaja hektari põldu, tal olid traktoreid, tööhobust, 55 lehma. Mõisas töötas viinavabrik ja juustutöökoda. 1939. a. kolis Hunniuste pere Saksamaale.

Habaja mõisahoones asus nõukogudeajal Habaja sovhoosi kontor. Praegu kuulub hoone eraisikule, kes pole suutnud maja korras hoida. Aknad on lõhutud ja uksed lahti.

Habaja härrastemaja on üks väheseid Eestis säilinud Põhjasõja järgseil aastail ehitatutud puithoonetest. Puidust hoone kujutab endast rootsiaegse mõisahoone lihtsamat tüüpi.

Mõisa südamest eemal asuv hollandi tuulik on samuti osaliselt säilinud. Nimetatud hooned ja ümbritsev park on 18.-20. sajandi arhitektuurimälestistena riikliku kaitse all.

Hoone ees kui taga asus hekkide ja põõsastega avar aed.