Enne 1923. aastat ületati Kärevere juures Emajõge parvega. Aastatel 1923–1928 kasutati ujuvsilda, kuid et see takistas laevasõitu, otsustati see asendada püsisillaga.
1928. aastal valmis uus sild, pikkusega 48 meetrit, kuid tehniliste puuduste tõttu varises see sild juba sama aasta detsembris kokku. Vigu oli tehtud nii projekteerimisel kui ehituses. Järgmisel aastal valmis uus puitsild.
Aastatel 1936–1937 rajas Soome firma Cyclop raudbetoonist taladega silla pikkusega 82,4 meetrit. Sild ehitati kuivale maale, nagu toona tavaks, hiljem õgvendati jõgi selle alt läbi voolama. Ka selle silla eluiga jäi lühikeseks – sild purustati II maailmasõja ajal 1941. aastal, ent säilisid sambavundamendid.
1945. aastal valmis veel üks puitsild, kuniks 1953-1956 valmis lõpuks kuues sild samas kohas – tänaseni näha olev monoliitraudbetoonist 66,7 meetri pikkune sild.
1992. aastal tehtud silla ülevaatus näitas, et silla tehniline olukord jätab soovida, mistõttu telliti Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi ekspertidelt täpsem hinnang – sild vajas remonti. Arvestades liikluskoormust jõuti järeldusele, et otstarbekam on ehitada uus sild. 1999. aastal avatigi liikluseks uus raudbetoonsild.
Vana sild jäi alles, kuid suleti liikluseks. Pärast remonti avatakse see kergliiklejatele.