Õisu mõis – Eesti oma tubakakuningriik keset Viljandimaad

Õisu mõis eristus kõigist teistest omal ajal julge ja eksootilise ettevõtmisega – siin ei piirdutud vaid viljakasvatusega, vaid rajati oma tubakavabrik ja isegi tubakaistandus.

See, mis algas Ameerika tooraine töötlemisega, kasvas Siversite käe all unikaalseks tööstusharuks, muudes Õisu 18. sajandil üheksa Eesti innovaatilisemaks ja iseseisvamaks majanduskeskuseks.

Mõis rajati juba 16. sajandil. 1744. aastal annetas Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna Põhjasõjas kaks korda maha põlenud mõisa vene admirali Peter von Siversi lesele. Siversite omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Mõisa tänaseni säilinud härrastemaja valmis aastatel 1760-1767. Umbes samast perioodist pärinevad ka kõrvalhooned. Lisaks tol ajal Eesti ühele suuremale sepikojale, veskile, küünidele, õlle- ja viinaköögile oli mõisal ka oma tubakavabrik. Esialgu töötles tubakavabrik peamiselt Ameerikast toodud tubakat, ent peagi oli Õisus ka oma  tubakaistandus. 1809. aastal külastas mõisat keiser Aleksander I.

1922. aastal alustas mõisa peahoones tööd Õisu Piimaasjanduse kool. Hiljem nimetati kool Õisu Piimanduskooliks, kuhu 1930.aastal rajati Eesti moodsaima sisustusega meierei.

Erinevate nimede all, kuid siiski piimanduse erialade õpetamisele suunatud kool tegutses mõisas aastani 2006, kui see liideti Olustvere Teenindus- ja Majanduskooliga. Seejärel jäi mõisahoone Õisus tühjaks.

Mõisakompleks on Eestis ainulaadne selle poolest, et see on säilinud suhteliselt terviklikult tänase päevani. Lisandunud on vaid 1930-datel ehitatud 12 korteriga elamu, mida kool kasutas õpilaskoduna. 2007. aastast on mõis eraomanduses. Viimastel aastatel on siin veinifestivale korraldatud.

Terrassidena järve poole laskuv inglise stiilis mõisapark on korrastatud ja populaarne suvelavastuste etendamise koht. Seal kasvab ca 85 puu- ja põõsaliiki. Parki rikastavad skulptuurigrupp „Noorus”, purskkaev ning 3 tiiki. 2015. aastal valmis Õisu järve ääres 8 meetri kõrguse platvormiga vaatetorn.

1883. aastal sündis Õisus midagi täiesti erakordset – kohalik Õisu Laenu-Raamatukogu, mille juhatusse kuulusid mõisatöölised ise! Viinapõletajast president ja aednikust abi juhtisid seda haruldast asutust oma lipu all, masinistist sai kassapidaja ja kõrtsmikust tema abiline, tõestades, et Õisu polnud ainult tööstuse, vaid ka vaimuvalguse kants. See on lugu sellest, kuidas lihtsad mõisatöölised rajasid oma kultuurioaasi ammu enne rahvamajade kuldaega.

Muudetud: 31.01.2026