Valjala kirik

Olemasolevatel andmetel on Valjala kirik esimene Eesti alale ehitatud kivikirik, mida hakati püstitama ilmselt kohe pärast saarlaste alistamist ordurüütlitele 1227.aastal ja kohandati kindluskirikuks. Ühtlasi on tegu ka vanima säilinud kivikirikuga.

Valjala algkirik oli väike kabelitaoline ehitis, mis koosnes nelinurksest ruumist, millele liitus poolringi kujuline apsiid, ja lõunaküljel asuvast käärkambrist.  Kooriruumis on sellest perioodist säilinud algupärased seinamaalingud.

1343.aasta Jüriöö ülestõusu ajal sai Valjala kirik tugevasti kannatada. Taastamistööde käigus ehitati uus kõrggooti stiilis apsiid ja müüriti kinni külgportaalid.

Lõunatorn pärineb ilmselt 17. sajandist. Pärast Põhjasõda kaeti see kauni barokse kiivriga, mille hävitas pikne 1922.aastal.

Olles ehitatud üleminekuajal, ühendab Valjala kirik endas nii romaani kui gooti stiili jooni. Romaani stiilis on ehitatud kõik kolm ümarkaarset portaali. Eriti esinduslik on rikkalikult dekoreeritud peaportaal, mille kaart ehib kaunilt töödeldud väänlev taimornament.

Tõeline vaatamisväärsus on Valjala kirikus asuv 14. sajandist pärit  rikkalikult dekoreeritud  ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Tõenäoliselt kuulus see algselt Haapsalu linnusekirikule ja hiljem Pöide kirikulev