Klooga koonduslaager

Klooga koonduslaager oli üks suuremaid Vaivara võrgustiku laagreid, tegutsedes 1943. aasta septembrist kuni 1944. aasta septembrini. Erinevalt enamikust teistest laagritest ei olnud Klooga laagril mingit sidet Ida-Eesti põlevkivitööstusega. Klooga vange rakendati peamiselt sõjamajanduslikult olulises puidu- ja betoonitööstuses. Laager asus Klooga aleviku lähedal, piirkonnas, mis oli juba Nõukogude okupatsiooni ajal muudetud suletud militaaralaks. Klooga laagri suurus oli umbes 1000×500 meetrit, ümbritsetud nelja meetri kõrguse okastraataiaga. Seal paiknesid kahekorruselised kivimajad, kus majutati vange. Laagri personali hulka kuulusid SS-nooremohvitserist komandant, tema asetäitjad ja valvemeeskond. Klooga laager allus Vaivara koonduslaagri komandantuuri staabile. Kui Punaarmee oli 1944. aastal Eestit vallutas, likvideerisid taganevad SS-lased Klooga laagri. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooniaegses Eestis, kui hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2 000 juuti.

Klooga koonduslaager oli üks esimesi paiku maailmas, kus dokumenteeriti holokausti õudused. Nõukogude võimud tõid kohale väljavalitud välisajakirjanikud, kelle vahendusel jõudsid fotod Kloogalt lääneriikidesse.

Klooga massimõrva 50. aastapäeva künnisel avati mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. Tegemist on esimese Eestis püstitatud holokausti mälestusmärgiga, kuigi juute eraldi ei märgitud ja mälestusmärk oli kõigile mõrvatuile.