Saku mõis

Kas teadsid, et Saku mõisa peamaja on Saku aleviku vanima ehitisena üks terviklikumaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid Eestis? 

Esmateated Saku mõisast pärinevad 1489. aastast. Tollal ei asunud mõisasüda arvatavasti praeguses paigas, alles 17. sajandil toodi mõis tõenäoliselt oma praegusse asupaika. Paul Eduard von Rehbinder lasi 1820-ntel aastatel siia ehitada kõrgklassitsistliku esindusliku mõisahoone, mis on Eestis omalaadsetest üks kaunimaid oma nelja sambaga fassaadil, kolmeosaliste nn veneetsia akendega ning Eesti kohta väga rikkaliku dekooriga. Arvatakse, et hoone kavandas tolle ajastu üks kuulsamaid vene arhitekte – itaalia päritolu Carlo Rossi, keda Eestiga sidus siit pärit abikaasa. Samas on fakte, mis lubavad oletada, et hoone juures oli mitmeid arhitekte ja ka hoone on küll  põhiosas valminud 1815. aasta paiku, kuid viimistlustööd jäid venima päris valmis sai see alles 1820.-30. aastatel.

Mõisa peahoone valmis aastal 1820 ning sellest ajast saati on mõis kogu hiilguses olnud Saku valla pärliks. Peahoone ümbruse planeering on kaugel tavapärasest, nimelt puudub peahoone esine “auring”.

Mõisa rajaja Paul Eduard Rehbinder  oli Eestimaa kubermangu üks rikkamaid ning lisaks Saku mõisale kuulus talle veel mitmeid mõisasid nii Eestis, Soomes kui Rootsis.

1905. aasta mõisapõletamistelaine järel sai Saku mõisast Riisipere mõisa kõrval Eesti luksuslikumaks kõrgklassitsistlikuks mõisahooneks. Sarnased Valtu ja Järvakandi mõisahooned rahutuste käigus hävisid või muutusid varemeiks.

Von Baggehufwudtidelt võõrandatud mõisahoones alustas 1920tel aastatel tegevust kodumajanduskool, millest hiljem kasvas välja Saku tehnikum. Alates 1960. aastast tegutses mõisas Eesti Maaviljeluse Instituut, viimase kolimise järel uude hoonesse aga Saku vallavalitsus. 1960-80-ntel aastatel on hoonet vaheaegadega mitmeid kordi põhjalikult restaureeritud. Sama korrati 2002. aastal.  Alates 2003. aastast on siin toimiv seminari- ja puhkekeskus. Mõisas korraldatakse kontserte ja etendusi ning renditakse ruume erinevate sündmuste läbiviimiseks.

Saku õlletootmise rajajaks loetakse Karl Friedrich Rehbinderit, kes oli praeguse mõisahoone rajaja Paul Eduardi isa. Saku Õllevabriku asutas aga Valerio Baggehufwudt, kelle valitsusaeg oli samuti edukas. Sellele viitab 3oo-pealine puhastverd idafriisi kari, sigade tõukari, suur kanala, aurujõul töötav meierei, 2 vesiveskit, kangakoda koos värvimiskojaga, kasvuhooned, trahter, õllepood, 2 kõrtsi jne. Aastatel 1876–1877 ehitati mõisa vana õllekoda ümber auru jõul töötavaks õlletehaseks.

1914. aastal plaaniti hakata rajama suurejoonelist Romanovi aedlinna praeguse Saku ja Männiku jaama vahelisele nõmmealale, mis jäi aga Esimese maailmasõja tõttu ehitamata. Teise maailmasõja eel oli Sakus umbes 400 elanikku, neist suurem osa õlletehase töölised.

Tänapäevane Saku kujunes välja Teise maailmasõja järel. Olles küll kuulutatud õllepealinnaks, on aleviku arengut ja arhitektuuri kõige rohkem mõjutanud 1959. aastal siin tööd alustanud Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut, nüüdne Eesti Maaviljeluse Instituut.

Sellest, kuidas oli korraldatud töö Saku omaaegses õlletehases ja kuidas töötajatele oma toodanguga palka maksti, saab siit varsti lugeda.