Udriku mõis

Kas teadsid, et Udriku mõis on nagu ajamasin, kus joonia sambad ja kolmnurkviil räägivad rikkusest ja ajaloost rohkem kui ükski ajalooraamat?

Polli mõisast (neid oli Eestis mitu) eraldatud ja Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt Rehbinderite perele kingitud Udriku mõis leidis oma tõelise rütmi krahv Gustav Diedrich von Rehbinderi käe all. Just tema visiooni kohaselt kerkis 1803. aastaks klassitsistlik härrastemaja, mille nelja joonia sambaga portikus ja hammaslõikelised friisid kõnelevad ajastust, kus ilu ja praktilisus käsikäes kõndisid. Mees, kes Saksamaal põllumajandushariduse saanud, lõi rikkuse meriinolammaste, viinapõletamise ja kalevimanufaktuuride abil. Ta ei jätnud midagi juhuse hooleks ega hoidnud ennast ka tagasi. Mõisa ümber kasvab vabaplaneeringuga park, mis hingab loodusega rütmis tänini.

Nagu tol ajal kombeks, oli ka Udriku mõisnikel oma kabel. Legend räägib, et pärast mõisa võõrandamist läinud “isehakanud kullakaevurid” kabelisse maetuid välja kaevama, et leida raha, ehteid. Asi läks nii hulluks et Rehbinderid olevat lõpuks ise kabeli õhku lasknud.

Eesti Vabariigi ajal avas mõis uksed Nõrgamõistuslike Laste Kodule. Sõjaministeerium hoolitses sealsete ruumide eest, andes peavarju ka vabadussõjas vigastatud sangaritele. Teise maailmasõja keerises peitsid mõisa seinte vahel end sõjapõgenikud, hiljem leidsid seal peavarju need, kelle meel vajas rahu.

Pärast hooldekodu väljakolimist on Udriku mõis aastast 2013 eravalduses. Selle ostis Venemaa kodanik, kes mõni aeg hiljem mõisa müüki pani. Kinnitamata andmetel on ka uus omanik otsustanud mõisast loobuda. Mõisamaja on elektroonilise valve all ja aastast 2023 taas  müügis.