Anija mõis – vene sõjaväest ja kolhoosikontorist “Mõisa aja” keskuseks

Anija mõis on paik, kus kohtuvad verine ajalugu, Eduard Vilde kirjandusklassika ja “meeltega” tajutav pargielamus – see on koht, kus kivid mäletavad Tallinnas peksu saanud mehi ja kus kunagine kindluselamu on kindlustatud meeleolusaks ajamasinaks.

Esimest korda on Anija mõisat selle praeguses asukohas mainitud 1482. aastast, mil mõis oli ehitatud kivist kindluselamuna. Oma nime sai Anija mõis väikeselt Hanijõelt, mis mõisa lähedal voolas. Haned on täna ka Anija valla vapil.

Mõis vahetas tihti omanikke. Praegune klassitsismisugemetega barokne kahekorruseline Anija mõisa peahoone valmis aastatel 1800–1802, 19. sajandi teisel poolel sai häärber juurdeehituse. Säilinud on ka hulk kõrvalhooneid.

1858. aastal olid mõisas talurahvarahutused, mis on saanud tuntuks Eduard Vilde romaani “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” põhjal. Mõisa viimane omanik enne selle riigistamist oli Marie von Wahl.

Aastatel 1924 – 1975 ja 1990 – 2002 tegutses peahoones kohalik kool. 1975. aastal suleti kool õpilaste vähesuse tõttu. 1990-datel loodeti ja oodati, et maade tagastamine endiste omanike järeltulijatele toob piirkonda rahvast juurde. Seda siiski ei juhtunud ja 2002. aastal otsustas vallavolikogu kooli taas sulgeda. Probleemiks olid ka ajast maha jäänud olmetingimused, mille parandamine muinsuskaitsealuses hoones olnuks liiga kulukas.

II Maailmasõja ajal oli osa ruume ka vene sõjaväe kasutuses, hiljem pidi kool ruumi tegema ka majja kolinud kohaliku kolhoosi kontorile.

Suuremad restaureerimistööd viidi läbi aastatel 2019-2020. Täna on peahoone külastajatele avatud. Seal saab näha püsinäitust “Mõisa aja lugu”.

Hooldatud mõisapark on pea 10 hektarit suur ning koosneb Prantsuse stiilis pargiosast ja vabakujundusega Inglise stiilis pargiosast, kuhu on rajatud 2 km pikkune hariv ning mitmekülgne õpperada „Meelte ja kogemuste tee“.

Muudetud: 21.03.2026