Võisiku mõis

Kas teadsid, et Võisiku mõisa paisjärve põhjas peitub väidetavalt suur malelaud, kus elusmalenditega saaks mängida, kui vaid vesi alla lasta?

Võisiku mõis, esmamainitud 1558. aastal, on nagu ajaloopärlite aaretekarp, kust leiab igal avamisel midagi uut. 18.-19. sajandil oli mõis üks Liivimaa võimsamaid – selle maavaldused ulatusid Põltsamaa külje alt lausa Võrtsjärveni. Mõisasüdames asus uhke hoonete kompleks, mille hulgast tänapäeval on eriti tähelepanuväärsed sepikoda ja pesuköök. Ning muidugi paisjärve alt kummitama jäänud legend malelauast.
Mõisa härrastemaja, ühekorruseline ja väärikas, sai alguse 1750.-1760. aastatel Berand Johann von Bocki algatusel. Just Von Bock, Peeter I väidetava sohilapse järeltulija, oli see visionäär, kes koostas Võisikul Vene tsaaririigi esimese konstitutsiooniprojekti – nii kurioosne ja inspireeriv, et sai hiljem jäädvustatud Jaan Krossi romaanis „Keisri hull“. Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit lääne pool Kundrussaares paikneb mõisaomanike von Bockide perekonnakalmistu.

1925. aastal, pärast mõisa riigistamist, leidis see uue rolli „Vanurite ja nõdrameelsete varjupaigana“, pakkudes kodu 25 hoolealusele. Aja jooksul rajati juurdeehitised ning hooldekodu elanike arv ulatus oma tipphetkel 500 inimeseni. See kestis kuni 2023. aastani, mil hooldekodu likvideeriti.

Veel hiljaaegu, 2022. aasta aprillist 2023. aasta juunini, täitusid Võisiku mõisa seinad Ukraina sõjapõgenike lugudega. Täna seisab kompleks tühjana ja ootab oksonil uut omanikku, ent räägib endiselt lugusid ajast, mil mõisas kerkisid suurejoonelised plaanid ja hoonete vahel heljus inimeste igapäevaelu raskus ja ilu.

Uhke häärber, eks? Aga tea, et siin on asju, mida isegi seinad mäletada ei taha… Võisiku kuulsaimast mõisnikust, Timotheus Eberhard von Bockist, tema omapärasest elusaatusest saab lugeda artiklist.