Noaroot­si kirik

Noarootsi kirik pole lihtsalt vana pühakoda, vaid terve rannarootsi ajalugu kivisse raiutuna

Kui astud sisse, oled osa sajanditevanusest loost – kirik, millel pole mitte ainult paksud seinad, vaid ka oma hing. Noarootsi oli kunagi saar, enne kui maapind ja vesi otsustasid aja jooksul omavahel lepingu sõlmida. Siia saabusid rootslased juba 13. sajandil, otsisid paika, kus palvetada, ja nii sündis Noarootsi kirik. Alguses tagasihoidlik kabel, hiljem võimas kivikirik, mis ehitati umbes 1500. aasta paiku, kui veel katoliku kirik valitses Eesti usuelu.
Räägitakse, et poolakad hoidsid Liivi sõja ajal kirikus hobuseid. See pole päris see roll, mida kirikud tavaliselt täidavad, aga ajalugu mängib vahel oma mänge. Liivi sõjas tugevalt kannatada saanud kirik taastati 17. sajandil, torn lisandus ja sisemus sai kaunistatud.
Kui jalutad kirikuõuel, märkad vanu rõngasriste ja Noarootsi mõisnike hauakive – need vaikivad tunnistajad ajast, mil randades kõlas rootsi keel ja viiul vahetas torupilli välja. Kiriku sisemusest leiab 17. sajandi kantsli, epitaafi ja ristimisvaagna, mis on näinud rohkem ristimisi, kui keegi loendada jaksaks.
Noarootsi kirik on läbi aegade näinud tormi, sõda ja ärkamisi. II maailmasõja keerises lahkus siit enamik eestirootslasi, aga kirik jäi. Täna seisab see endiselt uhkelt ja räägib oma lugu – neile, kes viitsivad kuulata.

Muudetud: 18.01.2026