Lihula piiskopilinnus

Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13. saj kaitserajatist Baltikumis. Linnus rajati 13. sajandi keskel, mis teeb sellest ühe vanima kindlustatud linnuse Eestis. Lihula määrati muistse vabadusvõitluse ja ristisõdade ajal 1211. aastal Riia Piiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. See andis head eeldused selleks, et Lihulast kujuneks Eesti pealinn, kuid selles suunas areng siiski hiljem ei läinud, kuigi Keskajal Lihulasse küll väikese linna mõõtu alev tekkis. 1251. a. viidi piiskopkonna keskus Lihulast ära Vana-Pärnusse, sealt 1265 aga Haapsallu. Lihula jäi seejärel suhteliselt väikeseks piiskopkonna ja ordu ühislinnuseks.

Juulis 1581, kui linnu oli venelaste võimu all,  jõudis Lihula alla Rootsi sõjavägi, kes asus linnust piirama ning suurtükkidest tulistama. Kuna hulk linnuses paiknevaid hooneid oli puidust, põlesid nad maani maha. Rootslased ei pidanud vajalikuks seda taastada ja nii oli see  Järgnevatel sajanditel kasutusel käepärase kivimurruna.