Virtsu linnus

Keskajal läänistas Saare-Lääne piiskop Virtsu ümbruse von Uexkülli aadliperekonnale. Toona oli Virtsu saar, mida eraldas mandrist kitsas ja madal väin. 15.
sajandil ehitasid von Uexküllid saarele võimsa kivist vasallilinnuse.  Linnus oli kolmest küljest merega piiratud, vaid lõunast toimus kitsa teetammi kaudu ühendus maismaaga. Meri ulatus toona praktiliselt vastu linnusemüüre.

Esimesed kirjalikud teated Saare-Lääne piiskopkonda kuulunud Virtsu vasallilinnusest on aastast 1465, kui Konrad Uexküll oma varandust pegade vahel jagas.
Kastelltüüpi linnuse peaeesmärk oli tol ajal mandri ja saare vahelise laevaliikluse kontrollimine ja turvamine.

Linnus hävis 20. juulil 1533 Saare-Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus, kui piiskopi sõjavägi selle purustas.  1536. aasta Valmiera maapäeva otsusega keelati linnuse taastamine. Nii jõudis linnus eksisteerida vaid ca 80 aastat.