Viitna kõrts – seisusevahe kuni käimlani välja

Viitna kõrtsis oli klassivahe nii terav, et seda sai lausa uste ja tualettidega mõõta.

Kui saksad nautisid privaatseid kambreid ja eraldi käimlat, siis talupojad pidid leppima kõrtsitoa pingi või põrandaga. Isegi hobuste puhul tehti vahet – sakste märad ei tohtinud lihtrahva ruunadega ühes tallis seista. See oli aeg, kus su “parkimiskoht” ja ihuhädade lahendamine vastab sinu tiitlile.

Päris esimesed andmed Viitna kõrtsist pärinevad aastast 1768, mil Aaspere mõisale  kuulunud Viitna küla läks võlgade katteks Palmse mõisa  omandisse. Teada on ka, et veel samal sajandil langes see tuleroaks.

Tegu on Eesti suurima puidust kõrtsihoonega, mis algselt oli rajatud kõrtsiks-hobupostijaamaks. Kõrtsil oli kaks sissepääsu. Suurde kõrtsituppa pääses läbi parempoolse eeskoja, sakstekambrid koos sakste käimlaga jäid vasakule. Sellesse tiiba jäid ka sakste hobuste tallid. Parempoolse eeskoja taga olid mantelkorstnaga suur köök ja õllekeldriga sahver. Kõrtsmiku eluruumid olid hoone tagaküljel. Talupoegadele käimlat ette ei nähtud.  Ka magas lihtrahvas kõrtsitoa pinkidel või põrandal. Seisuste vahet tehti ka hobuste puhul, kui sakste hobused pandi lihtrahva hobustest eraldi talli.

Viitna oli ka üks Põhja—Eesti tuntumaid laadakohti. Laata peeti kõrtsihoone Tallinna poolses otsas.

19. sajandil oli siinmail üle 2000 maakõrtsi, kus aeti usinasti Eesti asja. Seda kuni enamiku kõrtside sulgemiseni 1900. aasta paiku – pärast riikliku viinamonopoli kehtestamist.

1920-1930-datel enam ka Viitnal kõrtsi ei peetud. Suure kõrtsitoa hõivasid külaselts ja raamatukogu. Suures kõrtsitoas toimetas Lassuri kauplus. Peale sõda kuni 1967. aastani oli kõrtsihoone kohaliku teedevalitsuse kasutuses, siin olid teemeistrite korterid ja ühiselamu.

Kui aastatel 1798–1802 uuesti ehitatud ja 1978. aastal toidukohana avatud Viitna kõrtsihoone 1989. aasta 3. mail taas praktiliselt maha põles, arvati esialgu, et restaureerida pole enam midagi. Tulest puutumata jäid vaid lasipuu maja ees ja kelder, püsti jäi ka kõrtsihoone ajalooline mantelkorsten. Siiski hoone taastati ja võimalikult eelnevaga sarnaseks. Millest tulekahju tekkis, polegi täpselt teada. Ühe variandina sai tuli alguse prügikastist ja levis kiirelt hoone siseruumidesse, aga pole välistatud ka tahtlikku süütamist. Nimelt avati 1980-date lõpul kõrtsist mõnisada meetrit eemal  Kadaka Baar, kuhu mindi edasi, kui Viitna kõrts suletud oli või sinna enam sisse ei mahtunud. Pärast põlengut sai Kadaka Baarist mõneks ajaks piirkonna ainus toimiv söögikoht.

Virumaa restaureerimisvalitsuse poolt taastatud Viitna kõrtsihoone avas taas uksed 1993. aastal. Turvalisuse tagamiseks om nüüd kõik puitosad korralikult süttimisvastase ainega immutatud.

Täna on 50-meetrine ajalooline kõrtsihoone nagu ajamasin ja supermarket korraga. Idatiivas saad nosida ehtsat eesti rahvustoitu, keskel ootab kiirbistroo ja läänetiivas haarad kaasa kebabi. See on uskumatu transformatsioon hobupostijaamast tänapäevaseks toiduhubiks, kus 18. sajandi mantelkorstna varjus elavad sõbralikult koos nii mulgipuder kui ka hamburger.

Ei tea, kas ka Viitna kõrtsis, aga levib legend, et nii mõnigi restoran põhjendab oma kalleid hindu üsna omapäraselt. Näiteks võivad olla kanakoibadel erinevad hinnad – vasak on kallim kui parem koib. Väidetavalt olla vasaku jala liha õrnem ja maitsvam, sest kana seisvat magades paremal jalal, mis seetõttu väsinum.

Hea teada: 18. ja 19. sajandil kasutati Eestimaa ja Liivimaa kõrtsides viinamüügi mõõdikuna kortlit. On laialt teada ütlus: “Kõrtsmik, kortel viina!”. Sellist bravuurset korraldust teadis tollal iga kõrtsipidaja. Üks kortel oli umbes 300 milliliitrit. Eri aegadel oli see natuke erinev: 0,2942 või 0,3074 liitrit. Viinamüügiks olid tembeldatud vasknõud – toop, pool toopi ja kortel ehk veerand toopi.

Muudetud 18.09.2026