Luutsniku mõis

Alates asutamisest 1816. aastal kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus Luutsniku mõis von Glasenappide aadliperekonna omandusse.

Algselt ühekorruseline väike krohvitud peahoone sai 19. sajandi keskpaiku peale teise korruse ja on enam-vähem sellisena säilinud tänaseni. Mõisas oli palju kõrvalhooneid, mis täna kas varemetes või ümber ehitatud. Peale võõrandamist elasid häärberis mõnda aega Eesti Vabadussõjast osa võtnud asunikud, mõisa saalis aga tegutses pood. Mõisa maad läksid aga jagamisele kunagiste teenijate vahel.

Aastatel 1928-1991 tegutses siin Luutsniku kool. Algusaastatel oli maja kooli jaoks nii suur, et siia mahtusid ka õpilaste internaat ja õpetajate eluruumid. Keldrisse mahtusid ka muu külarahva talvevarud. 1930-datel ja 1940-datel mahtus siia ka Luutsniku raamatukogu. Luutsniku kooli käis õpilasi ka Lätist, sest Luutsniku lähedal asuvates Läti külades elasid Eesti pered, kes tahtsid, et nende õpilased saaksid oma hariduse Eesti koolis. 1971. aastal küll kool õpilaste vähesuse tõttu suleti ja osa ruume kasutati eluruumidena.  Sügiseti majutati siia ka sovhoosi kartulivõtjad. Suvel näidati kino.

Pikemat aega oli suuremat renoveerimist vajav Luutsniku mõisa peahoone müügis. 2025. aastal teatas mõisa uus omanik Siim Reinike, et  on kavandanud sinna pansionaat-hooldekodu, mis pakuks umbes 50 inimesele keskmisest kõrgema kvaliteediga hooldus- ja majutusteenust. Seni on põhiliselt raha puudusel jäänud kavad vaid paberile, sellele vaatamata jätkuvalt jõus. Ligikaudsete arvutuste järgi vajaks projekti elluviimine vähemalt 10 miljonit eurot. Muinsuskaitse all see väärika ajalooga hoone ei ole, kuna säilinud on vaid peahoone, mitte terviklik mõisakompleks. Ka eurotoetusele pole lootust, selleks peaks hoones olema juba varasemalt tegutsenud hooldusasutus.

Muudetud: 06.12.2025