Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik – keisririigi sümbolist looduslikuks saaliks

Vene riik püstitas kiriku, et kinnistada oma mõju. Aastakümneid hiljem lasi sama riigi järeltulija sellel vaikselt varemeiks mureneda – Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik

Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik pühitseti sisse 1889. aasta oktoobris. 1962. aastal kogudus suleti.  Mingi aeg kasutati hoonet laoruumina, kuid hiljem on kirik aegamisi lihtsalt lagunenud.  Kuna hoone oli varisemisohtlik, alustati 2022. aastal kiriku müüride osalise konserveerimiega. Hoonealuse maa omanik on Lääneranna vald, kes tegeleb ka konserveerimistöödega.

Ka Arhitektide Liidu hinnangul on Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik väärtuslik just varena, mille eripära peitub eelkõige tema praeguses seisundis. Graniit- ja tellismüüride aeglane lagunemine, kadunud krohvikihtide paljastumine ning kirikusaali isetekkelised puud loovad ainulaadse ruumi, kus inimkäe loodu ja looduslik taastumine põimuvad. Arhitektide liidu projekt keskendub olemasoleva säilitamisele: müüride kindlustamisele, telliste fikseerimisele ja varemete atmosfääri hoidmisele. Lisandused olgu minimaalsed ja delikaatsed, võimaldades varemetel toimida avaliku ruumi osana.

19. sajandi teisel poolel algas Eesti- ja Liivimaal ulatuslik talurahva usuvahetus luteriusust õigeusku. Vene riik soovis seda liikumist kindlustada, rajades uutele kogudustele oma kirikuhooned. Kuna Lihula oli piirkonnakeskus, peeti sinna uue kiriku rajamist strateegiliselt eriti oluliseks. Keisririigi poliitika nägi ette kivikirikud, mis oleksid uhked ja silmapaistvad.  Lihula kirik ehitati peatänava äärde, et veelgi rühutada õigeusu kohalolu linnas.

Kirik pühitseti pühale Aleksander Nevskile, vene õigeusu kirikutes väga levinud pühakule, sümboliseerides nii lojaalsust keisririigile.  Ehitust rahastas Vene riik, töö tegid siiski kohalikud meistrid.

Lihula kirik on suurepärane näide sellest, kuidas arhitektuur võib olla “ajutine”. Vene riik ehitas selle igaveseks märgiks, kuid järgmine riigikord hävitas selle funktsiooni vaid mõne aastakümnega. Tänapäeval hinnatakse seda kui romantilist varet, kus inimtekkeline ehitis ja loodus on rahu sõlminud.

19.  sajandil rajati Läänemaale üldse kokku 7 õigeusukogudust – Haapsallu 2, Kullamaal Sillale, Sinaleppa, Vormsile, Lähtrusse jaKõmsile. Kõikide koguduste juurde ehitati ka kirikud. Enamus neist suleti Nikita Hruštšovi ajal, jäid vaid Haapsalu kirikud. See oli osa Nikita Hruštšovi aegsest üleliidulisest religioonipoliitikast, mille eesmärk oli vähendada kirikute mõju ja sulgeda võimalikult palju kogudusi. Läänemaa väikesed ja hajusad kogudused sattusid eriti tugeva surve alla, neid oli lihtsam likvideerida. Põhjuse leidis alati. See võis olla liikmete vähesus, isegi kui kogudus oli aktiivne, hoone halb seisukord või lihtsalt väide, et kogudus ei täida seaduseid. Sellega kaasnes koguduse vara konfiskeerimine ja arhiivide hävitamine.  

Muudetud: 30.03.2026