Taevas­koja – Eesti kuulsaim looduslava omaenda mütoloogiaga

Suurt Taevaskoda kutsutakse Eesti looduse pühakojaks, mille seinteks on liivakivikalju, põrandaks muruplats ja katuseks sinine taevas

Ahja jõe paremal kaldal asuv Suur Taevaskoda on Eesti kuulsaim liivakivi paljand, mis tõuseb jõe veepiirist 22,5 meetri kõrgusele ja laiub ca 150 meetri ulatuses. Seda on nimetatud ka Eesti looduse pühakojaks, mille seinteks on liivakivikalju ja metsamüür, põrandaks muruplats ja katuseks tükike sinist taevast. Seal olevat olnud vanade eestlaste kogunemis- ja ohverdamiskoht.

Taevaskoda on täitnud ka laululava rolli. 1950-datel toimusid siin Põlva rajooni laulupeod, kuniks looduskaitsjad massiüritused ära keelasid.

Suurest Taevaskojast veidi ülesvoolu asuva kärestiku serval on suur rändrahn – Nõiakivi ehk Salakuulaja kivi. Muistendi järgi on see kiviks muutunud äraandja, kes oli läinud vanemate nõupidamist pealt kuulama.

Väike Taevaskoda paikneb 300 meetrit ülesvoolu ja on ca 10 meetrit kõrge.  Parema ülevaate saab siin jõe vastaskaldalt. Samas näeb ka jõe kohal kõrguva Neitsikoopa avaust.  Teadlaste kirjeldust mööda kulgeb avause taga 14 meetri pikkune ahenev tunnel. Sinna pääseda on aga üsna keeruline. Kui uskuda rahvajutte, muudab see inimesed pimedaks või ajab hulluks. Legendi järgi elavat koopas kaunis linalakkjuustega neiu, kes kullast telgedel kangast koob.

Kuigi Härma Mäemine müür on oluliselt kõrgem kui Suur Taevaskoda, on viimane populaarsem ja tuntum eelkõige parema asukoha ja rohkete legendide tõttu.

Taevaskojas on linti võetud kaadreid filmidele Viimne reliikvia (1969) ja Juri Rumm (1994).

Muudetud: 02.03.2026