Albu mõis kui elektriku haamri avatud ajakapsel

Albu mõis on teadaolevalt vanim mõis Järvamaal ja üks vanemaid ordumõisaid terves Eestis

Mõisast on esimesed teated juba aastast 1281. Nagu tavaks, liikus mõis käest kätte. Praegu säilinud kultuurimälestiseks tunnistatud Albu mõisa barokkstiilis peahoone on samas kohas juba neljas, valmis 1742. aastal. Aastail 1719–1740 töötas Albu mõisa territooriumil peamiselt orvuks jäänud aadlisoost poistele mõeldud nn rüütliakadeemia, kus õpetati muu hulgas vehklemist ja tantsu ning kindlustuste ehitamise ja arhitektuuri aluseid.

On teada, et 18. sajandil ei olnud mõisal ühtegi manufaktuuri ega vabrikut, mõisakompleksi kuulus aga kolm viinakööki, mille saadused läksid mõisa kuude kõrtsi ja Tallinna.

Pärast riigistamist asus mõisasse kohalik kool.

1990. aastate keskel oli Albu vallavolikogus arutlusel plaan ehitada uus koolimaja ja hüljata vana mõisahoone. Tollal ei osatud veel aimatagi, millised rikkused on peidus mõisakooli interjööris. Koolimaja vahetamise mõtted maetigi maha kohe, kui mõisa fuajees tööd teinud elektriku suureks üllatuseks paljastusid lahti löödud krohvi alt värvitriibud ja -laigud. Restauraatorid võtsid hoone sisemised kihid ettevaatlikult lahti ning selgus, et paks krohvikiht peidab mitmel pool majas sajanditevanuseid maalinguid. Saepuruplaadiga ülelöödud vaheseinte alt koorus välja rokokooajastu kunst ning vestibüüli lagi varjas lõuendile maalitud plafoonmaali. Tagatipuks leiti kinnise keldriosa avamisel 14. sajandist pärinevad müüriosad.

Säilinud on ka varemed Albu mõisa kabelist mõisa kalmistul. Kabel õnnistati sisse mõisaparun Alexander von Lilenfeldi tütre Helene matustega seoses 1884. aastal. Kinnitamata andmetel maeti Helene hiljem ümber ja kedagi teist kalmistule maetud ei ole.

Muudetud: 08.03.2026