Aaspere mõis

Kas teadsid, et aastal 1911 oli Aaspere mõisas käibel oma raha, millega maksti mõisateenijatele palka ja mis kehtis nii kohalikus poes kui kõrtsis?

Aaspere mõisal, mille ajalugu ulatub tagasi 1511. aastasse, on pajatada palju lugusid. Selle klassitsistlik peahoone, mille von Dellingshausenide perekond 18. sajandi lõpul suurejooneliselt renoveeris, on läbi aastasadade olnud eri aegade tunnistaja. Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen pidas siin uhkelt mõisa, mis oli tema valitsemise ajal nagu omaette väikeriik – tiikide, saarte ja lehisealleedega kaunistatud park oli justkui kroonijuveel. Eduard von Dellingshausen oli nii kõva mees, et teda võrreldi Baltimaade esimese saksa soost suurkuju piiskop Albertiga ja kes oli nagu Põhja-Eesti president ja peaminister ühes isikus.

Pargi kaguservas seisab tänaseni von Dellingshausenite mälestussammas. Mõis jäi von Dellingshausenite kätte kuni 1919. aastani. Aastal 1911 oli Aaspere mõisas käibel oma raha, millega maksti mõisateenijatele palka ja mis kehtis nii kohalikus poes kui kõrtsis.

Aga mõisa ajalugu pole ainult hiilgus ja klassitsism. Pärast riigistamist töötas seal 1921- 1977 lastekodu, kus peavarju leidsid nii vabadussõjas langenute lapsed kui teadmata kadunud võitlejate pered. Olles 2000. aastast eravalduses, on mõis läbi elanud nii unistusi kui konflikte. Endine kasvandik alustas küll mõisa korrastamist, kuid takerdus muinsuskaitsenõuete võrku.

Kasutaja “Eeti lastekodud 1945-1990” on Facebookis meenutanud: “Aaspere mõis lasti käest ära, nii nagu enamus mõisaid, mis olid lastekodude käes. Kui mõisates asuvaid koolimaju veel kuidagi remonditi siis lastekodude remont oli alla igasugust arvestust. Nii maadleski Aaspere pidevalt ohtlike karniisidega. Kui saunas remont tehti siis äravoolu toru viidi küll majast välja aga kohe maja kõrval toru lõppes. Kaua ei teatud, miks vesi ära ei voola, kuni torud uuesti lahti kaevati. Poiste magalates ei olnud lõpuks isegi elektrit. Kahju et ilusad mõisad sedasi ära lagastati.”

“Äripäeva” andmetel kuulub mõis itaallasele Gian Claudio Zucchellile ja eesti kodakondsusega Marco Zucchellile ja on osaliselt eluruumideks kohandatud. 2025. aasta märtsis ootab see väärikas hoone uut omanikku ja oma ajalooraamatusse uut peatükki.