Kalvi mõis, mille värav on suletud, kuid pilk ulatub üle mere

Täna Vene ärimeestele kuuluv Kalvi mõis on strateegilise tähtsusega Eesti riigi sõjalise kaitse objekt, kust saab kontrollida mis tahes mereliiklust lahel

Kui keegi tänapäeval kuuleb Kalvi mõisa nime, mõtleb ta ilmselt pigem rauast aiast ja peidetud luksusest kui ajaloolisest suursugususest. Aga kui veidi terasemalt uurida, on see Virumaa kiviaedade ja mere kohal kõrguv hoone palju enamat kui lihtsalt suvilaks kasutatav kinnistu.

Kalvi mõisa ajalugu ulatub tagasi aastasse 1458, mil seda esmakordselt mainiti. Ja kuidas see mõis end läbi aastasadade veeretanud on! Kui 1770ndatel ehitati vasallilinnuse müüridele vana härrastemaja, lõi see ajalukku jälje, mida 1910. aastal tulnud tulekahju paraku ei austanud. Nii otsustas tollane omanik, Nikolai von Stackelberg, rajada hoopis uue peahoone. See valmis 1913. aastal ja oli tol hetkel nagu suletud imedemaa  – autogaraaži ja oma elektrijaamaga. Pilkupüüdev on ka hoone välisviimistlus, maja on ehitatud paekivist ja tellistest, kuid väljast kaetud õhukeste korrapäratu kujuga graniidist plaatidega, osaliselt ka graniiti immiteerivate tsemendist plaatidega, mis mosaiigina kokku laotud. Nii jääb mulje, nagu oleks kogu hoone ehitatud massiivsetest graniitplokkidest.

Mõis jäi von Stackelbergide pere omandusse ka siis, kui mõisnikelt maid ja valdu ära võeti. Kuni 1940. aastani hoiti kinni sellest kivist pärandist. Teise maailmasõja järgselt sai mõisamaja endale sanatooriumi ja profülaktooriumi ilme.

1993. aastal said Stackelbergi järeltulijad küll mõisa tagasi, kuid veel enne sajandi lõppu otsustasid nad edasi liikuda – mõis müüdi Taani ärimehele. Milline muutus! Luksus võttis ohjad ja mõisa taastamine viis 2002. aastal uhke hotelli ja restorani avamiseni. Aga midagi pole igavene.  Aastal 2010 ostis salapärane, kinnitamata andmetel Vene-Gruusia kapitaliga ettevõte kogu mõisakompleksi. Algselt lubati hotelliteenuseid küll jätkata, kuid niiskus ja vett läbi laskev katus ei lasknud mõisal kaua uhkeldada. Nii jäi kivi- ja raudaiaga piiritletud kunagine suursugune pärl lihtsalt… ootama. Kalvi mõisa kasutamine suvila ja ärikinnistuna võib tunduda nagu pealiskaudne fakt, kuid selle tegelik tähtsus pole kuhugi kadunud. Siit saab jälgida iga viimast kui liikumist Soome lahel. Strateegiline tähtsus jääb ja koos sellega ka võimas mereäärne asukoht.

Äriregistri andmetel on Kalvi mõisa omanik Belitex Invest OÜ, mida juhib Gruusia kodanik Georgy Gurtskaya. 2024. aastal puudus ettevõttel igasugune äritegevus ja aasta lõppes veerandmiljonilise kahjumiga.

2024. aastal pandi ca 35 hektaril laiuv mõisakompleks rahvusvahelise Christie’s kinnisvaraportaali kaudu taas müüki. Kes teab, kas järgmine ostja toob kivide ja graniidi keskele uue elu?

Seni valvatakse Kalvi mõisa läbi ajaloo ja püssitorude – olgugi, et viimased on ammu eemaldatud, püsib vastav teade väraval tänaseni. Aga üks on kindel: kui vaadata läbi trellide, näeb Virumaa oma tegelikku karmi ilu ja ehk ka filmikunsti jälge, sest siinsamas sündis põnevusfilm “Kuradisaare kuningas”. Nii ajalugu kui legend – kõik ühes. 2008. aastal lasi Eesti Post käibele ka Kalvi mõisale pühendatud postmargi, mille kujundas kunstnik Jaan Saar.

Kalvi mõisa naabrusesse jääb Viru-Nigula, kust võib leida Virumaa vanima sakraalehitise – Viru-Nigula Maarja kabeli varemed ja vaatamist väärib ka samast ajajärgust pärit Viru-Nigula kirik.

Arvamusi:

Valdo: Mõisa võiks taas muuta hotelliks ja restoraniks – meie kauni põhjaranniku külastajatele.

Vahur: Ega enam ei saa riik tingimusi ka peale suruda, sest müüja on ju eraisik (variisik jms), aga väga hea oleks küll kui sellisel hoonekompleksil oleks kindlad tingimused ja kohustused peal, mis ei laseks sündida olukordadel, kus lihtsalt aed ees ja kõik on kinni. Teatud objektide puhul peab kultuuriloolisus ja ühiskonnale avatus mängima hoopis tähtsamat rolli.

Valja: Huvitav, miks küll oli üldse Eesti kinnisvara suures mahus Venemaa kodanikudele müüdud, ka Tallinna vanalinnas? Siis vist raha ei haisenud?

Muudetud: 16.01.2026