Sõrve tuletorn

Saaremaale sattudes tasub ära vaadata ka Sõrve poolsaarel asuv Eesti ja ka Läänemere kõige kõrgem, Sõrve tuletorn.  53 meetri kõrge majaka valmis 1960. aastal ja selle tuli on pimeda ajal nähtav kuni  15 meremiili kaugusele (ca 28 km). Tuletorn on orientiiriks eelkõige Liivi lahes ja Kura kurgus sõitvatele laevadele.

Esimene kirjalik märge siin paiknenud tuletornist pärineb aastast 1646. Siis valmis Sõrve poolsaare tipus asuval väikesel saarelel algelise tuletorni – tulepaagi.  Sügistormid näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud väikesaar oli sobimatu ja tulepaak koliti ümber Sõrve poolsaare tippu, kus valmis juba 9 meetri kõrgune kivist torn. 1663. aastal tõsteti  torni rajaja Heinrich Stegeling oma tegevuse eest aadliseisusesse ja aasta hiljem hankis ta endale Karl XI kuningliku kirjaga privileegid, millega talle omistati Torgu mõis.

1737. a Sõrve tuletorn riigistati. Balti mere laevastikust eraldati laev, mis hakkas tuletorne varustama puude ja kivisöega. Tuletornide ülevaatajateks hakati määrama tüürimeestest mereväeohvitsere ja nende abistajaiks madruseid. Tuletorni rekonstrueeriti 1770. aastal, kui tule kõrguseks merepinnast sai umbes 15 m, kuid mis hävis II maailmasõjas. Praegune kooniline monoliitbetoonist tuletorn püstitati 1960. aastal.

Suveperioodil on torn turistidele avatud. Tipust on selgelt näha ka Lätimaa.

Tuletorni juurest leiab Tigulohe labürindi. See maagilinee kivilabürint sai oma nime Torgu kuningriigi vapieluka järgi, kellele olid esivanemateks viinamäetigu ning tuldpurskav lendsisalik basilisk. Enam kui 24 tonnist raudkividest moodustatud labürint  on traditsioonilistest veidi erinev – sisse- ja väljapääs paiknevad erinevas kohas. Nii saab seal korraga liikuda palju inimesi, mis on nii käidavas kohas nagu Sõrve säär suur pluss, sest siis ei pea ootama, kui eelmine on ära käinud. Labürindi pikkus on umbes 300 sammu. Labürindi algidee andsid aga hiidlased – Kuninglik Karskete Ölutinautlejate Selts “Odratolgus Labyrindis”.